KIIRARVUSTUS | Ingrid Veidenberg: "Kremli ööbikute" pisarateni liigutava nostalgia võlu ja valu peitub säravates äratundmishetkedes

 (11)
Ingrid Veidenberg koos Jaak Joala õpilase, lavastuses kujutatava Janika Sillamaaga.
Ingrid Veidenberg koos Jaak Joala õpilase, lavastuses kujutatava Janika Sillamaaga.Foto: Taavi Sepp

Eile Narva Kreenholmi manufaktuuri vana ketrusvabriku hoovis esietendunud „Kremli ööbikud“ tõi vaatajani nostalgilisromantilise tagasivaate aega, mida hakkame juba unustama: kui jabur ja samal ajal äge oli see aeg, mil sündis muusika, mis puudutab.

Jaak Joalast on igaühel oma nägemus. Superandekas laulja, kes murdis kuulajate südameid nii kodu- kui ka Venemaal, aga kes ei tundnud talle osaks langenud staatusest rõõmu. Pigem vastupidi — rohkem räägitakse Joala väsimusest ja tüdimusest kui asjaolust, et ta nautis pikki aastaid oma tööd muusikuna ja sellega kaasnevaid kurnavaid ringreise ning publiku tähelepanu. Pigem teatakse, et ta oli veidrik, kes hoidis omaette, kui tõsiasja, et ta oli pea kogu oma elu väga hea suhtleja ja täiesti normaalne südamlik inimene.

Ka Tartu Uue Teatri suvelavastus Jaak Joala elust keskendub väsimusele. Tükk annab edasi üht päeva Joala elust 1980-ndate alguses, mil Joalal tuleb üles astuda ühtekokku seitsmel kontserdil. Tollane reaalsus, mida tänapäeval ei kujuta staaride puhul enam ettegi. Lavalt käib läbi terve plejaad tuntud lauljaid ehk n-ö Kremli ööbikuid, kes püüdsid lisaks Eestile ka suure Venemaa avarustes läbi lüüa. Tõnis Mägi, Gunnar Graps, Urmas Alender, Kuldne Trio, Aivar Mäe ja õed Kõlarid on aga kastmeks kondile, kus keskmes Joala elu ja isik. Vaid Anne Veski sekundeerib laval oma eduga Joalale ja nende kahe vaheline dialoog etenduse lõpus on ka üks lavastuse mõjusamaid (Märt Avandi ja Katrin Pärna kehastatuna). „Ma olen väsinud!“ kõlab lavalt Joala suust kordi ja Komsomolskaja staadioni viimase kontserdi viimane laul jääbki pooleli — staar viskab tüdinult käega ning lahkub poole laulu pealt lavalt.

Lavastuse "Kremli ööbikud" esietendus Foto: Taavi Sepp
Samal teemal:

Etenduses on palju säravaid äratundmishetki. Transistorraadio VEF, mis oli kodus igal nõukogude inimesel. Ruudulised vakstud, eksklusiivne Volga-takso ja RAF-mikrobuss, mis bändi lavale sõidutab. Rääkimata muusikast, mis teeb südame soojaks. Juba esimeste taktide kõlades hakkab jalg kaasa tatsuma ja sinna ei ole midagi parata. See on meie aeg ja mälestused — kui tore on neid siin koos 2000 inimesega taas läbi elada! Just seda me siia ju otsima tulimegi. Väga paljud vaatajaist laulsid lavalt kõlanud laule spontaanselt ja häbenemata kaasa. Sümpaatne ja ajastuhõnguline on venekeelse tõlke lisamine kogu etenduse tekstile ning venekeelsete laulude emakeelne tõlge.

Loe veel

Lavastaja Robert Annus on lahendanud raske ülesande: kuidas siduda omavahel kokku filmilikud stseenid, kus tegelaskujud, koht ja aeg ning lavakujundus muutub minutitega. See õnnestus tal nauditavalt — kangialusest lavale sõitvad erinevad masinad muudavad tüki dünaamiliseks ja kergesti hoomatavaks. Musta Volgaga saabub alati Joala (Märt Avandi), golfiautoga vana Joala (Juss Haasma), mööbliautoga transamehed jne. Erinevad ajastud sulavad ühiseks tervikuks ja sündmuskäik on selge ning arusaadav.

Lavastuse "Kremli ööbikud" esietendus Foto: Taavi Sepp

Üllatusmomente jagub ses etenduses ohtrasti. Aga neid võiks iga vaataja etenduses ise avastada, seepärast ei tahaks kõike ette ära jutustada. Erinevate ajastute Joalad (Priit Strandberg, Jaak Joala, Juss Haasma) aitavad vaadata ajas tagasi ja säilitada kõrvalpilku. „Kui halvasti ma laulsin!“ kommenteerib Radari-aegne kriitiline Joala (Märt Avandi) oma esimesi laule lindistavat õhinapõhist Joalat (Priit Strandberg). „Kuulsusel pole mingit mõtet,“ konstateerib kõike näinud vana Joala (Juss Haasma) elutargalt kogu lavastuse üht läbivat mõtet oma õpilastele Koit Toomele, Janika Sillamaale, Maikenile ja Evelin Samuelile. Juss Haasma vana Joala nahktagi ja must barett on muuseas Jaak Joala enda omad ja need annetas etendusele Joala lesk Maire Joala. Juss Haasma on vana Joalana oma olekult väga veenev — hämaruse saabudes tundub nagu oleks vanameister ise reinkarneerunud ja istub laval mustas nahktugitoolis, jalg üle põlve.

Kolme juudi vanamehe sissetoomine näitab lavastuse autori Ivar Põllu häid taustateadmisi: üks põhjusi, miks Joala Venemaa karjäärist tüdis, oli justnimelt KGB-sugemetega juudi soost mänedžeride ahistavad töömeetodid. Üllatab ka näitlejadebüüti tegev Robert Linna, kes siugleb noore Tõnis Mäena laval hurmavate tantsutüdrukute ja seda kõike nautiva publiku huilgamise saatel. Ka oma isa Ivo Linna kehastamine ühislaulus „Ei ole üksi ükski maa“ paneb publiku maruliselt aplodeerima.

Lavastuse "Kremli ööbikud" esietendus Foto: Taavi Sepp

Märt Avandi rollisoorituse vastu ei saa selles etenduses aga muidugi keegi. Kui hästi ta end laval tunneb ja kui hingeminevalt kõiki Joala omaaegseid hitte laulab. Märt Avandi on tabanud täpselt Jaak Joala tundlikku ja haavatavat hinge ning see jõuab pöördlavalt kuulajani nii, et viimase laulu „Unustuse jõel“ esituse ajal tõusevad ihukarvad püsti. Pole ime, et minust paari meetri kaugusel istuv Joala lesk Maire Joala loo ajal nutma puhkeb. Pisaraid pühivad paljud. Võimas ja liigutav on ka Ott Kanguri kunstnikutöö — unustuse jõge Narva jõe kaldal markeerib kogu laulu vältel Kreenholmi seintel voolav veeprojektsioon. Ka Joala lahkumine igavikutunnelisse oma vastuolulisuses ja mõistatuslikkuses on mõjus ning puudutab.

Ei saa öelda, et „Kremli ööbikute“ etendusest Jaak Joala kohta senisest rohkem teada saaksime. Küll aga on selles etenduses olemas kõik, mida suvelavastuselt ootame. Võimas emotsioon, mis saadab meid kogu kodutee ning ka etendusele järgnevad päevad kuluvad Jaak Joala laule taaskuulates. Nagu lavastaja Robert Annus tänases LP-s ütleb: „Suur on meie rõõm, kui inimene lahkub siit veel suurema uudishimuga selle ajaloolise kuju ja tema muusika vastu.“ See on kindlasti nii. Jaak Joala elu ja looming ei vääri mitte ainult suvelavastust, vaid täispikka mängufilmi. Me ei tohi unustada oma kangelasi, vaid peame neid rohkem hoidma ja väärtustama. Usun, et igal etenduse külastajal aitab suurkuju meenutada ka Jaak Joalaga tehtud pilt. Idee paigutada Kreenholmi territooriumile papist Joala kujud väärib tunnustust, nagu ka etenduse toimumise absoluutselt fantastiline asukoht — nõukogudeaegne suurtehas Joala tänavas Vene piiri ääres.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare