Alguses ei olnud tal julgust piinliku instrumendi õpet pooleli jätta ning hiljem kannustas teda edasi põikpäisus ja sitkus. Ta leidis oma unikaalse helikeele alles täiskasvanuna ning tõi akordionimängu murrangu, kasutades traditsioonilisemate vaadete jaoks isegi ketserlikke meetodeid. Ta on elav tõestus sellest, kuidas oma asja ajades ja iseendale truuks jäädes saab ka nišis särada ja endale üle maailma nime teha.