Üks kodutu on oma kotid ja kodinad laotanud ümber pingi, lumehelbekujuline helkur pingiääre vastu kõlksumas. Mees kummardub istudes ja sätib pihud justkui tuulevarjuks ümber südaöise piibu, mida ta süütab. Ehkki tuult siin pole, sest ta on end hubaselt sisse seadnud Tallinna lennujaama ootesaali vaiksemasse soppi, üritades töötajate eest varju jääda.

See kõlas uskumatult, kui lennujaama terminali vahetuse vanem kolm päeva varem mulle rääkis, et kodutud on siin suur probleem ja nende ööbimise ärahoidmiseks suletakse terminal pärast viimast lendu. Aga näe, tõesti on.

„Kui ma tööle tulen, siis ma ei tea kunagi, mis mind ees ootab,” võtab Taimi Vaupere (39) kokku oma tööülesanded. Lennujaama vahetuse vanem on vaheisikuks kõikide poodnike, rentnike, reisijate, lennufirmade probleemide lahendamisel alates rikkis lampidest kuni selleni välja, et kui lennud hilinevad, võtab ta kõigi kauplejatega eraldi ühendust ja annab teada, et poed oleks kauem lahti. Tema alluvuses on ka parklad oma kõikvõimalike probleemidega, erivajadustega reisijate teenindamine check in’ist lennukini ja vastupidi.