Kõrboja perenaine

 (146)
Kõrboja perenaine
Foto: Delfi/EPL/Kollaaž/lugejafoto

Kui Kersti Kaljulaidist esmaspäeval president saab, tähendab see senise presidendikuvandi otsustavat muutumist. Siiani oli presidenti suhtutud ikka kui mingisse mütoloogilisse olendisse. Niihästi Päts, Meri kui ka Rüütel on tegelased muinasmaailmast, üsna samaväärsed Kalevipoja või Suure Tõlluga. Nendega sai suhelda üksnes alt üles. Ja ka Ilves, kes võitis omal ajal valimised väikese „laulva revolutsiooni” tagajärjel, alustas oma karjääri kui kauaoodatud messias. Temaltki loodeti imetegusid ja teatud mõttes ebamaiseks isikuks ta rahva jaoks jäigi, koos kõigi oma kikilipsudega.

Sama teed oleks läinud Estonia kontserdisaalis ära valitud president. Pikast valimiskampaaniast üles köetud rahvas janunes uue „isamaa ema” või „isamaa isa” järele ja nii mõnigi kandidaat valmistuski juba kopse õhku täis tõmbama, et pärast võitu eeterlikesse sfääridesse kerkida. Kersti Kaljulaidist säärast presidenti ei tule.

Tema ametisse astumine toob presidendiameti taevast tagasi maa peale ja meenutab meile, et president on amet nagu iga teinegi. Eriti Eesti põhiseadust silmas pidades. Ja et presidendiks võib saada üsna samamoodi, nagu saadakse riigikontrolöriks või õiguskantsleriks. Lihtsalt, ilma suurema kisa ja kärata, erakondade kokkuleppe tulemusena. Riigikontrolöri või õiguskantsleri ametikohtade täitmiseks ju ei korraldata üldrahvalikke kampaaniad ega otsita üleloomulike võimetega pooljumalat. Mis ei tähenda, nagu ei võiks nendelt ametikohtadelt leida säravaid isiksusi. Juhan Parts või Allar Jõks on parimad näiteid.

Kas see plika ikka oskab piisava väärikusega kamina ees istuda ja lõunalauas kullast kahvliga süüa? Kindlasti mitte!

Muide, kõikidest senistest presidendikandidaatidest sarnanebki Kersti Kaljulaidiga enim just Allar Jõks. Mõlema puhul võib öelda, et nad on presidendiameti jaoks tsipa liiga head ja sobiksid pigem peaministriks. Aga mis parata, see ametkoht on praegu kahjuks täidetud.

Muidugi, täiesti mõistetav on ka paljude kodanike hämmastus ja koguni pahameel, et üleöö määratakse neile presidendiks täiesti tundmatu inimene. Midagi sellist võivad tunda iidse Inglise aadlimõisa teenijad, kui neile teatatakse, et auväärse lordi pärijaks saab Ameerikast pärit keskklassi neiu. Säärane asi ei tundu ju sugugi sünnis! Kas see plika ikka oskab piisava väärikusega kamina ees istuda ja lõunalauas kullast kahvliga süüa? Kindlasti mitte! Ja bakenbarde pole tal ammugi.

Mina seevastu arvan, et Kersti Kaljulaid mõjub presidendina igati värskendavalt. Praegu on tema toetus muidugi väike, aga parem ongi alustada nullist ja võita päev-päevalt populaarsust kui alustada ovatsioonide saatel ning kukkuda siis kiirelt ja kolinal. Kaljulaidist võib saada just nimelt see „rahvalik president”, keda nii väga igatsetakse. Juba oma vanuse ja presidendiks saamise viisi tõttu pole tal võimalik muutuda Olümpose jumalaks. Kui otsida paralleeli Eesti kirjandusest, siis võiks Kaljulaidi võrrelda Kõrboja Annaga. Kui kõik teised peremehekandidaadid on läbi kukkunud, võtab linnas haridust saanud Anna isatalu pidamise enda kätte. Hakkab Kõrboja perenaiseks.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare