Kristen Michal tahab kõndida tulistel sütel

 (186)
Ministriameti kaotamise ja valitsu- sest kukkumise helgem pool: Kristen Michalil on rohkem aega perele. Pildil koos abikaasa Evelini (41) ja poegade Karli (13, vasakul) ja Magnusega (10)
Ministriameti kaotamise ja valitsu- sest kukkumise helgem pool: Kristen Michalil on rohkem aega perele. Pildil koos abikaasa Evelini (41) ja poegade Karli (13, vasakul) ja Magnusega (10)Foto: Rauno Volmar

Reformierakonna tagatoa kroonimata kuningas Kristen Michal on eneselegi ootamatult sattunud valimisterohke aasta järgmisse kuuma lahingusse.

Reformierakonna esimehe valimise kampaania käib täis- tuuridega. Üks kandidaat, Hanno Pevkur heitis eelmises LP-s kinda ja kuulutas sõja tagatoapoliitikale. Nüüd käärib käised ka Kristen Michal (41), kes kampaanias sammu pidamiseks tegi suure erandi ja lubas LP enda Tallinna kesklinna koju.

Sattusime külla ajal, kui pere oli hakanud jõulukuuske ehtima. Pereema Evelin Oras (41) valmistus just kooki ahju panema, laual lõhnasid poegade Karli (13) ja Magnuse (10) küpsetatud vahvlid. Pliidil ootas järge glögi, mõistagi alkoholivaba. Pliidi kohal, õhupuhasti peal rippus motivatsioonisilt kirjaga: „Keskendu, oota parimat, tegutse! Ma suudan kõndida tulistel sütel.”

Pere keskel näitab ka Michali masti tipp-poliitik oma inimlikku külge ega pea paljuks rääkida sellest, mis on tema hinge kriipinud.

Võrdleme teie ja Pevkuri vastasseisu USA presidendivalimistega. Kumb teist on Clinton, kumb Trump? Kumb teist hakkab tegema tasakaalukamat, kumb jõulisemat kampaaniat?

Kampaanias ma kahtlemata hoian nii soliidset ja viisakat stiili kui vähegi võimalik, sest erakonna esimeheks pürgija peab seadma erakonna huvid alati ettepoole oma kampaania huvidest.

Seega ikkagi rohkem Clintoni stiili. Ta ju teadupärast kaotas. Kas see pole ohtlik?

Samal teemal:

Jõulisuse poolest olen ma rohkem Trumpi poole, aga ma teen seda kampaaniat kindlasti viisakamalt.

Pevkuri kampaania käib tagatoapoliitika vastu. Mis on teie lööklause?

Reformierakond peab olema tugev, karge, parempoolne ja liberaalne jõud. Selle ilmavaate järele on praegu väga suur vajadus. Ja see vajadus ei kao kuskile. Mul on võime ühendada meie meeskonda erinevad osapooled, viia meeskond tulemuseni ja hoida valitsuse Eesti kurssi.

Reformierakonnas on murranguline aeg. Üle 17 aasta olete tagasi opositsioonis ja erakond hakkab oma ajaloos esimest korda esimeest valima. Teie osalete sellises kampaanias päris esimest korda. Olete ikka piisavalt valmistunud? Püssirohtu jätkub?

Kampaanias on kaks poolt. Üks on erakonna meeskonna toetus. Nende all mõtlen aktiivsemat osa, kes on iga päev võitluses: fraktsiooni liikmed, piirkonnad ja piirkondade juhid ning need inimesed, kes soovivad erakonna elust osa saada. Olgu kasvõi paar korda aastas. See on toetus, mida ma tajun, ja kindlasti ei ole see ainult Tallinna-keskne. Olen suhelnud ja sõitnud üle maa ning tajun, et see toetus on Setumaalt Hiiumaani välja.

Isikuvabaduste poole pealt oli kooseluseadus üks protsess, mida mina ministrina samuti vedasin.

Teine pool on sisuline platvorm. Et viisakalt käituda, siis ma saan ennast kiita ja konkurenti mitte halvustada. Kui vaadata minu eri perioode, siis ma ei saa ainult rääkida, mida ma teeksin, vaid saan ka öelda, et paremliberaalina olen ma käitunud varemgi. Justiitsministri ajast saan meenutada erinevaid asju. Avaliku teenistuse reformi oodati 11 aastat – see puudutas kogu avalikku sektorit. Sellele eelnes päris kõva võitlus parlamendis, komisjonidest tuli läbi käia üle tuhande parandusettepaneku. Kuid vastastikku lugupidaval viisil kõikide osapooltega sai see tehtud!

Isikuvabaduste poole pealt – tean, et see põhjustab ühiskonnas särinat – oli kooseluseadus üks protsess, mida mina ministrina samuti vedasin.

Kuid rakendusakte pole endiselt. Inimesed on riigi kohtusse andnud.

Seadus on. Sellel ajal, kui mina seda vedasin, jõudsime me seaduseni.

Kuid sellesse ei maksa kinni jääda. Majandusministrina on mul ette näidata nii erastamise surumine, kus me jõudsime valitsusega päris kaugele hoolimata vasakpoolsete vastasseisust. Seega on minu tegudes paremliberaalset ja üsna karget joont. Need teod on ideedest ja aadetest kantud. Sellisena tahan ma ehitada ja näha Reformierakonda.

See karjääriülevaade meenutab mulle kangesti teie Vikipeedia lehekülge, mida enne intervjuud vaatasin. Selle lehekülje arutelus ehk kõrvallehel, kus Vikipeedia kaasautorid mõtteid vahetavad, heidetakse ette, et tegemist on propagandaga ja entsüklopeedilises mõttes on seal nullväärtuslikke fakte. Kes teie Vikipeedia lehte kirjutab?

Loe veel

Ausalt öeldes ma ei tea, ei ole ise seda tohterdamas käinud. Kui vaja, võin ka minna. Ma olen üldiselt huvitatud rohkem tegevusest, eesmärkide saavutamisest, mitte sellest, et parandada enda entsüklopeedilist väljanägemist. Seda on mulle ka aeg-ajalt ette heidetud, et ma püüan saavutada tulemust, kuid võib-olla võiks pühendada rohkem aega ilukõnele ja seletamisele. Seletamisega ma olen nõus, erakonna sees tulebki meil rohkem suhelda. Kuid liigset ilukõnelemist minult ilmselt oodata ei maksa.

Üks asi, mida teile veel ette heidetakse, on see, et te kipute vastustest kõrvale põiklema. Hiljutine näide: Eesti Päevaleht avaldas sel nädalal paarisküljel nii teie kui ka Hanno Pevkuri arvamuslood. Arvamustoimetus andis ette ka kolm suunavat küsimust, millele te mõlemad võiksite vastata. Need olid: aus tagasivaade tehtule ning ettekujutus nii Eesti kui ka Reformierakonna tulevikust. Pevkur rääkis avameelselt ka tehtud vigadest, teie jätsite esimesele küsimusele sisuliselt vastamata ja tsiteerisite selle asemel Jaan Tõnissoni. Miks te ei taha vigu tunnistada?

Vigade kohta olen ma arvamusel, et ei ole olemas inimesi ega organisatsioone, kes ei tee vigu. See on võimalik ainult totalitaarses riigis ja sellist riiki ma kunagi ei taha. Mina kirjeldasin, millisena Eesti ja Reformierakond tugeva parempoolse ja liberaalse, teatud küsimuses ka rahvusliku jõuna võiks tulevikus tegutseda ja milline olla.

Keegi meie vastastest ei taha näha tugevat erakonda. Teiste erakondade huvides on nõrk Reformierakond.

Paluti ka kirjeldada, milline Reformierakond peaks olema. Vastan väga lihtsalt. Minul pole ette näidata mitte ainult soe õhk, vaid ka reaalne kogemus. 2003. aastal liitusin ma erakonna ehitamise tööga, 2005 tegime olulise arenguhüppe, 2007 võitsime esimest korda riigikogu valimised. Kõik tänu sellele, et ehitasime koos piirkondlike liidritega üles tugeva võrgustiku. Sellisena tahan ma erakonda näha – tugevad piirkondlikud liidrid ja koostöö. Praegu juhin volikogu, mis on erakonna kõige laiapindsem otsustusorgan üldkogu järel. Seega ma oskan hinnata seda partnerlust, mis meil on üle Eesti. Ma eeldan, et meil on alati otsustamisel esindatud kõik põlvkonnad, piirkonnad ja erinevad vaated.

Ütlesite, et olete mööda maad sõitnud ja tajute toetust. Olen kuulnud hoopis vastupidist, et te Tallinnast eriti välja ei kipu. Räägitakse, et kampaaniat käivad teie eest tegemas Jürgen Ligi ja Kalev Lillo. Te ise teete kampaaniat Skype’i teel. Vastab see tõele?

Suhtlesin Skype’i teel Hiiumaa piirkonnaga, sest pidin olema riigikogu istungil. Hiiumaa mehed ise ütlesid mulle, et tahaksid kuulata mu vaateid ja programmi. Suhtlemine kindlasti käib.

Räägime teie võimust erakonnas. Öeldakse lausa, et mitte teie ei olnud Taavi Rõivase valitsuse majandusminister, vaid Rõivas oli teie valitsuse peaminister. Kuidas nii?

(Muigab.) Lapsed ütlevad mulle, et kuna mul on prillid, siis ma näen targem välja. Ka ajakirjanikud on mulle korduvalt öelnud, et keskmiselt päevas korra, vahel ka kaks kuulevad nad lugusid, mida ma väidetavalt olen jälle mingis suunas muutnud. Selle peale küsiksingi: millist juhti on erakonnal vaja? Kas sellist, kes tegelikult saab hakkama, otsustab ja suudab protsesse mõjutada? Või sellist, kes ütleb, et ei tea, vaatame ja otsime lahendust, teeme ajurünnaku?

Kõiki lugusid minu kohta ei maksa uskuda. Aga tööd ma teen tõesti palju, inimestega suhtlen ka palju. Pean enda tugevuseks ka üht lihtsat asja: ma kuulan palju, mida inimesed räägivad. Selle olen ma ära õppinud.

Räägitakse ka sellest, et peakontor piirab Pevkuri ligipääsu piirkonna esindajate kontaktidele. Öeldakse, et teie toetajad olevat teie toiduahelas ja – isegi kui tahaksid – ei julgevat Pevkuri poolt hääletada. Kust sellised jutud tekivad?

See on kampaania madalpunkt. Mina endale selliseid väljendeid ei luba ja soovin konkurendile edu. Ühtlasi soovitan erakonna maine allakiskumisest hoiduda ka kampaaniat tehes.

Olete öelnud, et kandideerite 2017. aasta kohalike omavalitsuste valimistel Tallinna linnapeaks. Sealt jääb kaks aastat riigikogu valimisteni. Kui oletada, et teist saab erakonna juht, Reformierakond võidab riigikogu valimised ja saab tagasi valitsusse, siis on selge, et linnapeana te erakonda ja valitsusparteid ei juhi. Milleks üldse see linnapeajutt?

Kas erakonna esimees võiks olla Tallinna linnapea? Jah, seda ma kujutan ette. Kas samal ajal on võimalik osaleda suures poliitikas ilma parlamendis võitlemata? Selles ma olen pigem küsiv. Kui meil õnnestub saavutada Tallinna linnapea koht, siis mina kavatsen sellele pretendeerida. See on ilmselt selge. Kuid see on praegu kõik veel laskmata karu nahk.

Mul on elus mitu korda nii olnud, et enda jaoks olulised või tähtsad asjad olen edasi lükanud, sest töö tundub olulisem.

Kuid ma ütleksin, et kuigi kampaania üle arutlemine on väga huvitav, ongi see just täpselt olukord, kus me nüüd oleme. Keskendume Reformierakonna siseasjadele, mitte sellele, mis on riigis valesti, mida uus valitsus teeb ja mis on lahendused. Mina pigem tahaksin sellega tegeleda. Kampaania viib erakonna energia hoopis teises suunas.

Võtame näiteks maksukobara läbisurumise, kuue kuu reegli rikkumise, ühisdeklaratsioonide kaotamise. Suured maksumuudatused üritatakse kiirustades ja althõlma ära teha, ilma et parlamendis jõutaks neid isegi lugeda – see on see, millega Reformierakond peaks tegelema.

Kuidas teie magistriõpingud edenevad?

(Naerab.) Kehvasti. Võin endale igasuguseid lugusid rääkida, nagu inimesed tavaliselt teevad, et homme lähen trenni, ülehomme teen seda, teist ja kolmandat. Ainepunkte on mul rohkem kui tarvis. Kõik muu on tehtud, kuid magistritöö on kirjutamata. See tuleks ette võtta, võib-olla nüüd ongi ainulaadne võimalus alustada. Mul on elus mitu korda nii olnud, et enda jaoks olulised või tähtsad asjad olen edasi lükanud, sest töö tundub olulisem, mõni konflikt vajab lahendamist. Paar aastat tagasi tahtsin minna reservohvitseride kursusele, aga lükkasin edasi. Kuid ühelt maalt hakkab vanus vastu tulema ja peab ära käima. Nüüdseks ongi seal käidud. See oli väga huvitav. Meil olid koalitsiooniläbirääkimised. Mina olin samal ajal nädala metsas, nädala kasarmus. Ministriametis võtsin kokku kuus nädalat puhkust ja see kõik kulus kaitseväele. Pere vaatas muidugi natuke altkulmu ja küsis, kas mul muuks puhkuseks ka aega jääb. Magistriõpingutega on sama lugu. Pidevalt tuleb asju ette, aga ma tahaksin selle töö ära kirjutada küll.

Michali kodukontoris ootab kile eemaldamist ja seinale riputamist Edward von Lõnguse teos „Sure, koer”, kus „Kevade” tegelased Arno ja Joosep Toots on sattunud Tarantino filmi „Pulp Fiction”. Foto: Rauno Volmar

Meil juba üks õpipoisi haridusega ehk bakalaureusekraadiga peaminister oli – tema valitsus ka kukkus. Jällegi – oletades, et teist saab Reformierakonna esimees ja 2019. aastal peaksite valimised võitma – terendab teile võimalus saada peaministriks. Jõuate enne magistritöö valmis?

Oleneb, kui taamal see terendab. Võib-olla on see ka hea torge ja nii tulebki mõelda. Võib-olla jõuan. Lubada ma ei saa. Kui ma opositsioonis olemise ja kohalikeks valimisteks valmistumise kõrvalt leian selle aja, siis kavatsen seda kasutada.

Kui Urve Palo 2015. aasta augusti viimastel päevadel ettevõtlusministri kohalt tagasi astus, ütles ta avalikult, et ei soovi enam Reformierakonna juhitavas koalitsioonis töötada. Meile teadaolevalt ütles ta samal päeval teile otse, et ei soovi teiega ühes ministeeriumis koos töötada. Mida te tegite, et Palo nõnda välja vihastasite?

(Naerab.) Meie suhted olid enne seda, kui sotsid tollal püüdsid valitsuskriisi esile kutsuda, täiesti viisakad. Meil on sünnipäevad väga lähestikku, tal 10. ja mul 12. juulil. Me pidasime tema ettepanekul isegi sünnipäeva ministeeriumis koos – mingit probleemi ei olnud. Must kass läks ikkagi sealt kandist, kui sotsid hakkasid valitsust kukutama – siis läks teravamaks. See kirjeldab taas seda, et mina ei käi nunnutamas. Kui sotsiaaldemokraadid ajasid täiesti jaburat juttu, siis ma seda neile ka ütlesin. Minu arvates on aus ütlemine parem.

Isegi kui suletud uste taga karjutakse, nii et nina punane, siis uksest välja minnakse ikka koos.

Ma ei tea, kas see on kohane, aga mulle meeldib võrdlus arstidega. Millise arsti juurde te minna tahaksite? Kas selle juurde, kes ütleb, et ei ole hullu, väike ülekaal on okei, sööge need kaks pontšikut veel ära, tõmmake suitsu ja Coca-Cola on ka fine? Või pigem selle juurde, kes ütleb: kuule, mees, sul on „sangad” – kui tahad pikemat ja kvaliteetsemat elu, ole mõnus, tõmba osa toidusedelist maha ja mine käi aeg-ajalt ka trennis? Mina valin selle teise. Sellepärast ma alati kõigile ei meeldi, sest kõigile ei meeldi otsekohesed ütlemised.

Erakonna järgmise esimehe valib üldkogu ehk tulemus oleneb erakonna liikmetest üle Eesti.

Kui erakonna siseopositsiooni juttu kuulata ja liita sellele valitsuse vahetumise loosung – „seisak tuleb lõpetada” –, siis jääb mulje, et viimane suur poliitiline võitlus on käinud selle Reformierakonna poole vastu, mida teie esindate.

Oleme ausad, see on see Reformierakonna meeskond, kes on kolm korda valimisi võitnud. Need on need inimesed, kes on riigikogus ja on linnapead ja vallavanemad. Selle Reformierakonna vastu käib võitlus. Keegi meie vastastest ei taha näha tugevat erakonda. Teiste erakondade huvides on nõrk Reformierakond, mis tegeleb sisevõitlusega. See on ju strateegiliselt loogiline. Konkureerivad erakonnad rõõmustavad alati teise erakonna sisekriisi üle. Kas see on meie erakonna liikmete ja valijate huvides? Sada protsenti mitte.

Meie vastased kindlasti tahaksid näha, et Reformierakond oleks oma huvide ja valijate kaitsel nõrgem, pehmem, ümaram ja ebamäärasem. Sellele ma igal juhul seisan vastu. Mind nähakse tugevana ja see kindlasti häirib vastaseid.

Võitlus eliidi vastu – Trump ja Brexit – on sel aastal väga hästi toiminud. Kui Reformierakonna siseopositsioon hakkab seda rauda veel tugevamini taguma, siis kas te ei tunne, et jalgealune läheb tuliseks? Äkki lihtliikmed mõtlevad ka, et peakski vastu hakkama?

Erakonna liikmete huvi on erakonna valijate huvi. See on, et Reformierakond oleks ühtne ja tugev ning suudaks oma ideid esitleda sellisel viisil, et kõik saavad aru, mille eest seistakse. Et sealt ei tuleks ümmarguste vastuste generaatori juttu. Inimesed ütlevad, et me peame olema tugevad ja ehitama erakonda. 2017. aasta ongi järgmine etapp – erakonna mõningane uuenemine.

Kas ma kiidan kõiki otsuseid, mida erakond on teinud?

Ma kindlasti ei hakka kritiseerima erakonna aseesimeest (peab silmas Hanno Pevkurit – O.E.). Aseesimees on erakonna number kaks ja kõikide otsuste ja otsustamatuste juures olnud. Mina ei ole juhatuse liige. Hanno Pevkur on. Kui aseesimees ütleb, et on mingeid otsuseid, mille juures ta pole olnud, siis miks ta suud lahti ei tee ja midagi ei ütle? See on väga lihtne ja tõsine küsimus. Hiljem rääkida, et küll ma oleks üht- või teistmoodi teinud...

Kõik need koosolekud on olnud samad, ei ole olnud teisi koosolekuid. Erakond otsustab koos ja tegutseb koos – oleme üks meeskond. See ei tähenda, et oleme suletud või tagatuba. Mina olen juba kolm aastat juhtinud erakonna suurimat, Tallinna piirkonda. Ei ole olemas tagatubasid. On meeskonnad, mis hoiavad kokku. Isegi kui suletud uste taga karjutakse, nii et nina punane, siis uksest välja minnakse ikka koos.

Saan ma õigesti aru, et kui Pevkur võidab, pole teil mingit probleemi temaga koostööd jätkata?

Ma arvan, et kui Pevkur võidab, siis tema tagatuba – Jaanus Rahumägi, Rein Lang, Andrei Korobeinik – peab võtma erakonna eest vastutuse. Need on inimesed, kelle otsa siis vaadatakse ja küsitakse, mis need otsused siis on.

Valitsuse vahetuse aegu ilmus välisajakirjanduses lugusid, kuidas uus valitsus on venemeelne. Selle taga nähti alguses Eerik-Niiles Krossi kõrvu, kes lükkas kõik kuuldused ümber. Saate te öelda, et teie käed on puhtad?

Jah. Loomulikult, Eesti sees räägime me asjadest emotsionaalselt, aga väljapoole rääkimine käib teisiti. Mina kohtusin samal ajal Saksa ja Soome ettevõtjatega, kes küsisid, mida me arvame valitsuse vahetusest.

Minu ainuke sõnum oli, et Eesti riigil läheb hästi. Jah, tuleb muudatusi, millega mina parempoolsena nõus ei ole, aga see on poliitiline küsimus. Eesti riik on endiselt avatud ja läänemeelne NATO ja EL-i liige.

Lepe Ühtse Venemaaga tegelikult sätestab infovahetuse Putini parteiga. Me võime teeselda, et seda lepet ei ole. Aga see elevant ei lähe kuhugi. Kui Jüri Ratas läheb NATO tippkohtumisele ütlema, et meie naaber on selline, et me vajame oma liitlaste tuge, siis milline on selle sõnumi tugevus, kui tal endal on taskus lepe Ühtse Venemaaga?

Mailis Reps ütles, et nad ei julge seda lepet tühistada. See on jama ja see tuleb välja öelda. See julgus tuleb leida.

Michali kodukontori raamaturiiuli vineerist redel meenutab praeguse kortermaja endist elu vineerivabrikuna. Foto: Rauno Volmar

Siim Kallase teadagi-mis-looga on asi jõudnud niikaugele, et ükski ajakirjanik temalt seda enam ei küsi. Millal võiksite enda arvates niikaugele jõuda, et Silvergate’i kohta ei küsitaks?

(Silvergate on 2012. aastal Reformierakonna väidetavate varjatud rahastajate ümber puhkenud skandaal, mille paljastaja Silver Meikar nimetas skeemi üheks osaliseks Kristen Michalit – O.E.)

See on osa kampaaniast ja ajakirjanikud peaksid sellest läbi nägema. Uuriti ju põhjalikult ja leiti, et süüdistuseks alust ei ole. Ajad olid teised, reeglid olid teised ja nendest kehtivatest reeglitest peeti kinni. Võtsin poliitilise vastutuse ja astusin tagasi asja eest, mida ma ei ole teinud.

Seega te saate rahuliku südamega silma vaadata ja kinnitada, et kilekotirahastamise skeemis, millest Meikar kirjutas, teie ei osalenud ja midagi sellist pole olnud?

Jah, saan.

Mis on olnud teie professionaalses karjääris kõige raskem?

Keeruliste asjade ettevalmistamine ja raskete hetkede läbimine. Kui ikkagi mingid asjad pole soovitult läinud või on vaja kiiresti korda saada, siis on see füüsiliselt kurnav ja pikalt peab tööd tegema. Kõik valimiskampaaniad, lennunduse päästeoperatsioon, parvlaevade probleemid – sellised asjad tuleb juhtimisega korda saada.

Isiklikult häirib mind kuulujuttude maailm, mis ei tugine faktidel – suhtumine: minu teadmatus on sama hea kui sinu teadmised. Ebaõiglus häirib mind. See on mind kõige rohkem hinges kriipinud.

Paberist jõuluehete meisterdamist juhendab pere noorim poeg Magnus. Foto: Rauno Volmar

Aga kõige õnnestunum aeg?

Isikliku saavutusena oli vägev see, kui lõpetasin reservohvitseride kursused, sest sinna ma tahtsin minna ja see oli paras katsumus. Hea rühm oli ning ohvitserid ja allohvitserid olid väga asjatundlikud.

Parvlaevasaaga oli väga viimase minuti peal. Tundsin vastutust ja mõtlesin, mida me siis teeme, kui meil ei õnnestu inimesi vedada. Või sama lennunduse päästeoperatsioon. Muretsesin, kas see tegelikult ka õnnestub. Ja hiljem loed lehest, et inimesed kirjutavad, kui sujuvalt kõik läks. Need on hetked, kui mõtled, et oled asju hästi teinud.

Kui Tallinna-Tartu maanteed hakatakse neljarajaliseks ehitama, siis ma istun riigikogus ja mõtlen: näed – see õnnestus meil valitsuses ära teha.

Tööalaselt on nauditavad hetked, kui saad teha seda, mida tahad. Vaadata tulevikku ja mõelda, mida saaks teha. Näiteks Tallinna-Helsingi tunnel. Või vaatad reaalset majandusolukorda ja mõtled, kuidas tootlikkust suurendada: teed ajurünnakuid, suhtled ettevõtjatega. Kõik see on äge.

Tunnistan, isiklikult hing alati veidi rebeneb, kui mõtlen, et tegin tööl olulise asja ära, aga samal ajal oleks tahtnud perega kuskile minna.

Üks Reformierakonna plekk on Tallinna Sadama skandaal.

Olin ministrina ametisse astumisest alates teadlik operatsioonist, mis seal toimus. Koostöös kapo ja prokuratuuriga tegime Tallinna Sadama puhtaks ja seal on uus juhtkond. See oli see, mida mina tegin. Mida eelmised ministrid tegid, on olnud nende valik. Kui Eesti Päevalehes ilmus raudtee kohta lugu, et mehed üritavad liipritega sohki teha, siis läks pool päeva ja mehed said vabaks.

Kapo uurimise käigus on välja tulnud, et Tallinna Sadama endised juhid toimetasid sellisel salastatuse astmel, et seda ei saanud näha ka tollased nõukogu liikmed.

Riigiettevõtete korrastamise toetajate positiivne sõnum on olnud, et mitte ühegi ministri ajal pole korrastamine nii kiiresti toimunud. Seda saan küll enda arvele kirjutada. Mul on hea meel, et tulid Vaido Kalm, Kaido Padar ja paljud teised ning suutsime kiiresti edasi minna ja praamiliikluse üle võtta.

Mis on teie lemmiktöövahend?

Valge tahvel. Mulle meeldib joonistada – mitte pilte, vaid visualiseerida ideid. Poliitikat luuakse ideede põrgatamisest.

Info ülekülluse kontekstis on vahel vaja mõtteid koondada, selgemaks saada, visualiseerida ja fokuseerida. Kui mul on rohkem aega, siis läbikirjutamine ja sõnastamine aitab ka teinekord visualiseerida. Ja eks kõigil on vaja mingit hetke omaette.

Ootan alati jõuludelt ja aastavahetuselt seda, et saaks telefoni padja alla peita ja raamatud lõpuni lugeda.

Praktilise poole pealt: kui lapsed tulevad teinekord tööle, siis nad saavad sinna joonistada. Lastega käisime vanasti rohkem kalal, neile meeldib. Olen suuri kalu saanud, aga minu jaoks on see protsess – vaikus, rahu ja loodus – tähtsam. Landiga olen püüdnud nii Eestis kui ka välismaal. Ja ka põhjaõngega. Lendõnge pole veel proovinud, tundub keeruline.

Kas teie perel on jõuludeks ja uueks aastaks plaanid tehtud?

Läheme elukaaslase ema ja isa juurde. Seal on inimesed koos, loomulikult tuleb jõuluvana. Kui lund on, teeme lumememme ja -kindlust. Paariks päevaks ikka lülitan ennast välja, vahet pole, et kampaania käib.

Loen mõned head raamatud. Mul on ammu komme, et satun poodi ega suuda vastu panna, ostan mõne hea raamatu ja siis jõuan sellest osa lugeda, enne kui taas on aeg otsas. Ootan alati jõuludelt ja aastavahetuselt seda, et saaks telefoni padja alla peita ja need raamatud lõpuni lugeda.

Kes 7. jaanuaril valimised võidab?

See, kellel on paremad ideed ja kes suudab erakonda paremini eest vedada. 

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare