Kristiina Ehin homses laupäevalehes: allaheitliku naisena ei saa armastada

Õppimine, kuidas olla moodsas maailmas loov inimene, on kõige raskem asi üldse. Igal hommikul uuesti tõustes ei või kindel olla, kas ma seda üldse enam oskan, sõnab tuntud luuletaja.

„Kui mulle öeldakse, et sa oled nii armas ja ingellik, siis ma südames alati mõtlen et oi, te ei tunne mind üldse,” muigab luuletaja ja proosakirjanik Kristiina Ehin (37) kohe meie kohtumise alguses. Kui ma pärast pea kahe tunni pikkust jutuajamist seda lauset meenutan, siis märkan, et just sellise – põhimõttekindla, kuid siiski igati helge, malbe ja veidi kusagil mujal hõljuva –mulje ta mulle jättis. Kas see tähendab, et Kristiina kannabki enamasti maski ega lase inimesi ligi?

„Ma arvan, et olen aegade jooksul teinud igasugu nägusid ja püüdnud ise neisse uskuda, kuid olen hiljem neis kõigis pettunud. Üldiselt elu ikkagi koorib meilt maske maha ja eriti siis, kui proovime lihtsalt olla elus inimesed, mitte ei panusta kõigest välisele imagole,” teab Kristiina omast kogemusest. Enese helgust ja positiivsust põhjendab ta siira uskumisega, et kõik inimesed väärivad head suhtumist ja õrna kohtlemist.

See aga ei tähenda, et Kristiina üritaks igas eluvaldkonnas kõigile tohutult meeldida või vastu tulla. Pikemal loe juba homme, laupäevalehest LP!