Enne kohtumist saadab Kristiina Ehin (39) mulle oma viimase luulekogu „Kohtumised” ja ta abikaasa, muusik Silver Sepp (34) saadab lingi oma värske plaadi „Rohtumised” lugudega. Ehk saab intervjuu nii sisulisem, usub Kristiina. Loen ta tekste, aga mitte väga põhjalikult. Kuulan läbi vihma Tartusse sõites Silveri laule. Meeleolu saan kätte, aga sõnadesse ei jõua süveneda. Sestap ei oska temalt väga palju küsida, kuigi võiks.

Kristiina tunnistab ausalt, et toad on liiga sassis, et seal olla ja vestelda. Teeme intervjuu nende Tartu Jakobi tänaval asuva kodu hoovis, mida, jumal tänatud, pole keegi hullumeelne muruniitja püüdnud loodi ajada. Aga ilm on sant, et õue jutustama jääda. Räägime lähedal asuvas hubases kohvikus Mandel. Vahel sekkub vestlusse ka nende üheksakuune tütar Luike.

Mul ei lähe meelest mõte, mida kahelt inimeselt enne Tartusse sõitu kuulsin. Luuletaja Ehin, ütlesid nad, pole sugugi nii hõljuv ja haldjalik või koguni ingellik, nagu meedia teda sageli armastab kujutada. Ta on terav.