Kristina Šmigun-Vähi: raskusi on vaja, et mõista, kui tore on elu
„Oh, tuleks juba lumi!” õhkab Kristina Šmigun-Vähi (37), kui mööda vanalinna munakivitänavat Raekoja platsi jõuluturu poole jalutame. Kristina elus on uus lehekülg. Tippspordiga on kõik, nüüd võtavad kogu tema aja kool, pere ja kaks last, kellele ta on erakordselt pühendunud ema. Millised väljakutsed toob tulevik, ei tea Kristina veel isegi, praegu on aega vaadata ja tunnetada, kuhu suunas hing kisub.
Nagu emotsionaalne Kiku ikka, on ta LP-le aastalõpuintervjuud andes lihtne, lõbus ja vahetu. Kõige rohkem tunneb ta puudust oma „beebudest” – kuuesest Victoria Krisist ja kolmesest Kristhor Tomist, kes jäid koos vanaema Rutiga Ameerikasse nende Floridas asuvasse elamisse. Kuna siinsed ülikooliga seotud asjad tahavad tegemist, kasutab Kristina jõulueelset lastevaba aega maksimaalselt ära. Ta on päevitunud ja heas vormis. Kesklinna elanikuna käib ta vastavalt tujule mõne korra nädalas Shnelli tiigi ümber tunnike või poolteist jooksmas, sellest piisab, et end hästi tunda. Aga jah, lumi võiks rutem tulla. Tooks õige jõulutunde, teeks maa valgeks ja inimestel meele rõõmsaks.
Kristina, lõppev aasta on olnud sulle keeruline ja emotsionaalselt raske. Mida see aeg on sulle õpetanud?
Ma vist üllatan sind, aga ma leian selles aastas palju head. See aasta on minu jaoks olnud selginemise aasta. Saan aru küll, et kõrvaltvaatajale tundub, nagu oleks see aasta pidanud mu elu kuidagi segi paiskama, aga tegelikult on hoopis vastupidi. See aasta on mulle veel kord tõestanud, et raskusi on elus vaja selleks, et mõistaksime, mis on elu põhiväärtused ning kui tore elu tegelikult on. Selleks, et oskaksime märgata kõike head, mis meid iga päev ümbritseb ning millega liiga kergesti harjuma kipume.
See aasta pani mind peatuma. Sain uuesti elu kõige tähtsamad väärtused meelde tuletada. Sain aru, kui tänulik olen selle eest, mis mul on. Avastasin taas kord, et olen maailma kõige õnnelikum inimene – mul on kaks armsat last, armastav abikaasa ja me kõik oleme terved. Sain jälle aru, kui kallis on mulle elu ja minu perekond.
Sa oled sellises ebameeldivas olukorras korra juba olnud – 2002. aastal, mil sind süüdistati milleski, mida sa teinud ei olnud. Kuidas sellised rasked hetked emotsionaalselt üle elad?
Kuidas oled tajunud toetust, mis saadab sind Eesti rahva lemmikuna arvatavalt igal sammul?
Tegelikult ei ole ju midagi muutunud. Kõik mu sõbrad on ikka minu sõbrad. Paljud on avaldanud toetust ja öelnud häid sõnu. Kohtun iga päev paljude inimestega ning neilt saadav toetus on olnud mulle emotsionaalselt väga oluline.
Muide, tahaksin eraldi esile tuua, kui positiivselt olen ma üllatunud Eesti ajakirjanikes. Nad on minuga väga ilusti käitunud.
Ega ma neist ka varem halvasti ei mõelnud, aga pidevalt avalikkuse huviorbiidis elades on olnud igasuguseid kogemusi ja emotsioone. Viimase aasta jooksul on aga olnud kõik väga super. See, et keegi ei ole hakanud labaselt spekuleerima ja mingeid skeeme ning vandenõuteooriaid ehitama. Ma muidugi loodan, et see ei ole ainult hoiak, vaid nad ka tegelikult usuvad mind ja saavad aru, kui ebameeldivasse olukorda on mind pandud. Igatahes on kõigi ajakirjanike suhtumine olnud väga viisakas ja mõistev.
Ma tahaks siinkohal kohe ette vabandada, et olukord ei ole siiani muutunud – ma ei saa endiselt jagada kommentaare ja selgitusi, kuigi väga tahaksin. Aga see ei ole jonn – te ju näete, et ka vastaspool ei ole andnud ühtegi ametlikku kommentaari. Need on mängureeglid ja ma pean nendega arvestama.
Olümpiavõitjale ei ole iseloomulik alla anda ja ka sina oled astunud õigluse eest võitlusse. Oled öelnud, et kestku see võitlus kümme või kakskümmend aastat, aga õiglus peab saama jalule. Mida prognoosid, millal võiks see saaga sinu hinnangul lõppeda? Millal võiks saabuda hingerahu?
Praegu võid olla juba aus – kui palju on tippsport kulutanud su tervist ja närve?
Ei ole kulutanud. Ma treenisin ja valmistusin selleks, et olla tugev ja taluda seda niinimetatud kulutamist. Nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Need teadmised, mis on tippspordiga kaasa tulnud, aitavad mind ka praegu elus edasi. Tead, on üks väga oluline elutarkus, mida ma tippspordis õppisin – enamasti tekivad vigastused asjade valesti tegemisest. Nii olengi õppinud pingutama, et teha asju õigesti. Nagu Toots – kui kahte rehkendust ei jõua, siis teen ühe. Aga teen ise ja õigesti.
Oled Eesti olümpiakomitee asepresident. Mida oled suutnud selles ametis Eesti spordi heaks teha?
EOK asepresidendil ei ole otseseid kohustusi ja ta ei saa ka mingit tasu. Muide, kas sa tead, kes oli enne mind EOK asepresident? Ja enne teda? Ma pakun, et ei tea. Nüüd, kui sa tead, et mina olen asepresident, siis olen ju juba midagi õigesti teinud. (Naeratab.)
Asepresidendid on valitud presidendi ettepanekul ning kuulun seega praeguse EOK presidendi meeskonda. Eks olen täitnud jõudumööda neid ametiga kaasas käivaid kohustusi – osalenud täitevkomitee töös ja muudel koosolekutel. Olen käinud veel kohtumas ja nõu andmas seal, kus oskan, aga iga sellist asja ei pea ju trummipõrina saatel tegema. Muidugi tahaksin palju rohkem teha, aga olgem ausad – olen praegu peamiselt ikkagi õpipoisi rollis. Kogemus, mille EOK asepresidendina saan, on hindamatu.
Millised on olnud sinu selle aasta helged hetked?
Helgeid hetki on olnud tegelikult palju. Iga päev juhtub palju vahvaid asju. Minu kui ema jaoks oli väga uhke moment näiteks mõned päevad tagasi, kui mu kuueaastane tütar parandas minu inglise keele hääldust. See on nii äge, kui saad oma lapse teadmiste ja oskuste üle niimoodi rõõmu tunda! Just need ongi kõige helgemad hetked.
Kuidas läheb Victoria Krisil (6) ja Kristhor Tomil (3)? Kui erinevad õde-venda on?
Mis neid praegu huvitab? Kui palju märkad oma lastes huvi spordi vastu?
Oi, nad on väga tublid! Mõlemad käivad ujumas ja tennist mängimas. Muidugi on see väga tore, et neile meeldib sport. Victoria puhul on täna juba selge, et tal on spordiks väga head füüsilised eeldused. Ujumises kutsuti teda juba endast kaks-kolm aastat vanemate ujumistiimiga trenni tegema ja võistlema ning selline kutse mõjub ju meelitavalt ka vanematele. Aga ma ütlesin sellest pakkumisest ära. Kuigi olen oma laste üle väga uhke, ei soovi ma neist kasvatada tippsportlasi. Vähemasti praegu tundub mulle nii.
Su elus on praegu sootuks teistsugune etapp – oled täiskohaga ema. Milliseid õpetusi on andnud sportimine, et lapsevanemana hästi hakkama saada?
Olen õppinud hindama põhimõtet, et asju peab oskama teha mõnuga, elu peab olema nauditav. Spordis saab saavutada väga palju hullult rabades, pöörase tööga. Aga elus on palju kergem, kui suudad võtta asju rõõmuga, olla alati maksimaalselt positiivne.
Milliste põhimõtete järgi oma lapsi kasvatad? Kas võtad malli ka oma lapsepõlvest ja oma vanematelt?
Mind kasvatati väga hästi ja suure pühendumusega. Just mu vanemate pühendumus on ka mulle suureks eeskujuks. Nagu just ütlesin – elu peab olema fun. Veel usun ma, et väga palju on võimalik õppida enda vigadest. Nii püüangi oma lastele mitte pahaks panna, kui nad teevad vigu – peaasi, et nad igast veast midagi tarka kõrva taha paneksid, õpiksid.
Oled praegu Eestis ilma lasteta, kes jäid Ameerikasse?
Lastega on Ameerikas praegu minu ema, sest seal ju veel kool käib. Minul aga tulid Eestis kooliasjad peale ja pidin veidi varem ära tulema. Nemad tulevad järgmise nädala lõpus järele.
Miks elad viimasel ajal peamiselt Ameerikas? Mis sealses elus köidab?
Mida oleks Eestil sinu arvates Ameerikalt õppida, eeskujuks võtta?
Positiivset suhtumist äkki? Jah, nende keep smiling võib tunduda vahel võlts, aga ikkagi on kuidagi helgem olla, kui inimesed sinu ümber rohkem naeratavad. Ühtlasi on Ameerikal palju Eestilt õppida. Nad võiksid õppida Eestilt seda e-riigi asja, sest sealne bürokraatia on Eestiga võrreldes ikka uskumatu! Iga väikese asja jaoks on tarvis täita ports pabereid.
Kuidas Eesti eemalt vaadates paistab, kas oled oma kodumaaga rahul?
Olen Eestiga rahul. Mis iganes kohas su kodu ei oleks, on see sinu kodu ja sa armastad seda. Mõnedki tippsportlased on ühel hetkel kodumaad vahetanud, aga see ei ole minu jaoks. See, mismoodi lõhnab Eesti suvi… Või mismoodi lõhnab Eesti vihm… Neid asju lihtsalt ei saa kusagil mujal kogeda kui Eestis. Olen olnud kuid Eestist ära, aga mul ei ole olnud kunagi mõttes kuhugi mujale päriseks elama kolida. Ma armastan Eestimaad. Eesti on mu sünnimaa ja ma ei kujuta end ilma Eestita kuidagi ette. Päriselt ongi nii.
Vahepeal liikus kõlakas, et läksid Ameerikasse õppima. Kas see on nii?
Ei, ma õpin Tartu ülikoolis majandust. Aga see kõlakas võis tulla kuus-seitse aastat tagasi, kui seal tõepoolest ühe talve ülikooli juures inglise keelt õppisin. Pean vajalikuks üle rõhutada, et minu kodu on Eestis. Sel sügisel olin ära ainult kaks ja pool kuud, kevadel ja suvel olin aga kogu aja Eestis. Nii oli, on ja jääb.
Kui mõtled eneseteostusele, siis mis suunas tahaksid edasi liikuda?
Mu kõige suurem väljakutse on olla hea ema. Ema, kes suudab oma lapsi õpetada ja suunata. Aga ka ema, kel on laste jaoks alati aega ja kes kunagi ei karju nende peale. See on minu eneseteostusplaan number üks. Õpin praegu ise ülikoolis, aga olen seadnud endale prioriteediks, et lapsed ei tohi selle arvelt kannatada. Mul peab jätkuma neile aega kogu aeg. Nad on väikesed ainult praegu ning on kõige tähtsamad. Oma asju pean jõudma teha siis, kui nende jaoks on kõik tehtud.
Kas see võib olla näiteks äri – lood oma firma ja suundud majandust edendama?
Praegu on eesmärk ennast harida ja targemaks saada ning siis mõelda, milliseid uusi väljakutseid vastu võtta. Praegu kasvatan lapsi ja õpin. See on kogu päeva töö ja olen selle üle õnnelik. Mingeid konkreetseid tulevikuplaane oma äri alustada ei ole. Majandust õppides olen aru saanud, et kuigi saan numbritega hakkama, ei ole numbritemaailm kindlasti päris minu rida. Seega on vähe tõenäoline, et minust võiks saada kunagi raamatupidaja või finantsanalüütik.
Aga poliitik? Mitmed tippsportlased on ühinenud parteidega ja töötavad riigikogus. Kas see võiks olla ka sinu tulevikutee?
Poliitikas karjääri tegemise vastu on aastate jooksul ääri-veeri nii üks kui ka teine huvi tundnud. Siiani ma selle kasuks otsustanud ei ole – usun, et riigijuhtimises osalemiseks võiks inimesel olla võimalikult rohkem teadmisi, aga ka omajagu elukogemust. Aga iial ei tasu öelda ei iial, eks?
Miks ei ole sa valinud treeneriametit? Sinu suured kogemused oleksid ju abiks Eesti suusanaiste nõustamisel.
Kui kõik tippsportlased hakkaksid pärast karjääri lõppu treeneriks, oleks meil ühel päeval vist liiga palju treenereid. Ma ei tea, kas minust saaks hea tehnika või füüsilise ettevalmistuse treener, aga mulle tundub, et suudaksin anda nõu, kuidas muutuda kindlamaks just vaimult. Tegelikult, kui on küsitud, olen alati nõu andnud ja osanud ka miskit tarka soovitada.
Mulle endale on pakkunud väga palju võimalus oma teadmisi ja kogemusi jagada ka täiesti teise valdkonna inimestele. Olen teinud nn motivatsiooni-esinemisi mitmele suurfirmale ning need on andnud mulle väga palju. Tunne, mille ise sellistelt üritustelt vastu saan, on võimas. Viimati esinesin üksinda tund aega mitmesajale inimesele ja seda inglise keeles! Kujuta ette, et vahetult enne esinemise algust oli mul täpselt samasugune erutatud tunne ja pinge nagu suurvõistluse stardis olles.
Eks aeg annab arutust. Eesti on väike ja paljudele aladele korraga meil talente ei jätku, aga kindlasti murrab keegi end ka suusatamises jälle tippu välja.
Esimene lumi oli Eestis korra maas ja „suusahulludel” tõusis kohe adrenaliin veres – Nõmme valgustatud radadel võis näha juba esimesi sõitjaid. Millal mõtlesid sina viimati, et tahad tagasi tippsporti?
Tead, sain ju selle tippsporti tagasi tulemise proovida ära pärast Victoria Krisi sündi. See oli ka viimane kord, kui mul see mõte peas oli. Aga niisama suusatamine meeldib mulle jälle iga päevaga aina rohkem. Eelmisel talvel ostsime Kristjaniga endale juba „turistisuusad” ka. („Turistisuuskade” põhjadel on nn kalasoomused, et suusk mäkketõusul tagasi ei libiseks, selgitab Kristina.)
Millised tulevad teie pere jõulud? Kas need on Otepääl, Tallinnas, Ameerikas või hoopis Norras õe juures?
Jõulud tulevad ikka Eestis. Õe pere tuleb ka Norrast ja kogu pere saab kokku kas Otepääl või Tallinnas – vaatame, kus on rohkem lund ja lastel toredam.
Kui tihti sa kohtud oma õe Katriniga? Kui lähedased te olete?
Me oleme väga lähedased. Väga! Käime pidevalt üksteisel külas. Näiteks üle-eelmisel talvel olime just jõulude ajal Norras. Sel suvel olime väga pikalt koos Eestis. Suhtleme ikka iga päev.
Neli aastat tagasi ütlesid mulle intervjuus: „Oleme mõelnud, et meil võiks veel kolmaski laps olla...” Kas see mõte on teil jätkuvalt jõus?
Nüüd on mul ausalt öeldes väike hirm, kas mul jätkuks kolme puhul kõigile lastele piisavalt aega ja tähelepanu. Ehk siis praegu püüan kahe lapse emana hästi hakkama saada. Aga veel kord: ära iial ütle „ei iial”...