Kristjan Jõekalda homses LP-s: iga pere juurest eemal oldud päev on kaotatud päev
Kui ütled „Kristjan Jõekalda”, läheb inimeste nägu naerule. Selle nimega seostub ainult positiivne: Ice Dog M, „Rooside sõda”, kaks kanget Lõuna-Ameerikas, Venemaal ja Indias, teineteist täiendav tandem Teet Margnaga ja hoogne reedeõhtune meelelahutussaade „Nädalalõpp Kanal 2-ga”. Kristjan Jõekalda (43) on päris elus veel soojem ja vahetum, kui end teleekraanilt paista laseb. Jah, see on võimalik. Muhedaid lugusid ja ütlemisi tuleb kui küllusesarvest, neid võib kuulama jäädagi. Lahku minnes on mu naerukurrud silmade ümber sügavamad kui kokku saades. Aga see kohtumine oli seda väärt!
Oled pea 20 aastat teleekraanil rahvast naerutanud. Kuidas sa üldse telesse sattusid?
Tegelikult olen telega seotud juba 27 aastat, sest läksin 1988. aastal ETV-sse režissööri assistendiks. Mu ema oli kunsti- ja kirjandussaadete toimetuses režissöör (Norma Jõekalda – I. V.) ja kuna tema assistent läks lapsepuhkusele, sain juhuse tahtel selle koha endale. Tulin viimases klassis koos sõbraga Tallinna 13. keskkoolist (praegune Laagna gümnaasium Lasnamäel) ära. Olime õpetajate mõistes rumalad ja tunneli lõpus ei paistnud mingit valgust. Olime rohkem humanitaarid, meile õpetati aga ülikooli programmi järgi füüsikat ja matemaatikat. Mu sõber läks ühe õpetajaga nii tülli, et direktor soovitas tal tungivalt koolist lahkuda. Kasutasin võimalust ja läksin kaasa. Hakkasin käima õhtukeskkoolis ja ema asus minust tööl ühiskonnakõlblikku inimest kasvatama. Sinnani olid tema käed lühikesed, sest nägi mind ju ainult õhtuti. Mäletan, kuidas ta togis rusikaga selga, kui ma ei lasknud naisterahvaid enda ees uksest sisse, ei pakkunud istet või ei aidanud mantlit selga. Ta nõudis kohusetunnet ja kellaaja tundmist. Mul ei olnud huvisid ja mul puudus ettekujutus, mida oma eluga peale hakata. Ainuke, mis minus oli, oli julgus. Ühel päeval filmisime Peda kultuurhariduse osakonnas näitejuhtide proovi ja see, mis seal nägin, avas mu jaoks täiesti uue maailma. Et on olemas selline põnev ja lahe eriala, mida õppides saab esineda.
Miks sa lavakasse õppima ei läinud?
Sel aastal, kui õhtukooli lõpetasin, ei olnud lavakasse vastuvõttu. Seepärast imbusid paremad kujud Peda näitejuhtimisse. Kuna mul polnud plaani saada muuks kui telerežissööriks, ei olnud minus näitlejaks õppimise soovi. Tahtsin saada paberit, millega minna otsejoones ETV-sse tööle. Kui ma poleks kooli sisse saanud, oleks mind võetud Vene sõjaväkke. Kirjutasime kursuse poistega avalduse, et pärast instituudi lõpetamist soovime teenida Nõukogude armees. Õnneks ei ole enam Nõukogude Liitu, sest avalduse alusel saaks mind veel tänagi sõjaväkke võtta.
