Kuidas heterod paraadil käisid ja mõnd lendavat viinerit kohtasid

Olen hetero, ehkki iga kord, kui lõikan juuksed lühikeseks, peetakse mind lesbiks. Nädal tagasi marssisin Tallinna geiparaadil.

See ei olnud mu esimene Pride, aga esimest korda mõtlesin enne seda, et võin kohtuda nii otsese halvakspanu kui ka lendavate objektidega.

Põhjust peljata oli. Kooseluseaduse ümber toimunu on erinevad hoiakud teravalt esile toonud ja enne Tallinna marssi lugesin sellest, mis toimus siin kümme aastat tagasi, viimase Pride’i ajal. Toona läks see mul tudengina kõrvust mööda ega puudutanud lähedalt – suurem osa homoseksuaalseid tuttavaidki oli siis alles kapis ja ühiskonna suhtumine konservatiivsem.

Rääkisin tuttava, õnnelikus suhtes oleva homoseksuaalse Taaviga*, kes osales Eesti esimesel geiparaadil. Enne 2004. aastal toimunud ligi 400 osalisega rongkäiku ei olnud ta osanud üritusest kuigi palju oodata. Oli selge, et Eestis toimub midagi muud kui varem külastatud Amsterdami Pride’il. Koos partneriga otsustasid nad end siiski ka Tallinnas korralikult kostümeerida, kuid sinna juurde käinud kõrged kontsad ei lasknud eespool kõndijatega sammu pidada ja nad jäid vihaste pealtvaatajate meelevalda. Ei juhtunud õnneks midagi muud füüsilist, kui rebiti ära nende vikerkaarelipp. „Tegelikult oli kohal ka toetajaid ja saime oma lipu ruttu tagasi,” meenutas ta nüüd. Edaspidi jäi ta rongkäikude pealtvaatajaks.