Pätsi ajal kasutati munade värvimiseks ennekõike muidugi sibulakoori. Oi, neid kulus meeletul hulgal! Peipsi kandis aretati välja lausa sellised munadepühasibulad, mis olid ise tillukesed kui pohlad, aga koori kasvas nende ümber nii palju, et andsid keskmise kapsa mõõdu välja. Igas korralikus majapidamises seisis sahvris paar kartulikotitäit sibulakoori, maarahvas aga hoidis neid heinakuhja moodi hunnikutes, kuhu oli hang sisse löödud.

Ja ega siis ainult mune sibulakoortega ei kirjatud! Moodsamad piigad värvisid enne peole minekut ka oma ripsmed ja huuled sibulakoortega kirjuks. Tuglasel olid sibulakoortega värvitud püksid ja Elol samasugune kleit. Üks Pärnumaa mees värvis sibulakoortega ära oma maja. Toimus aga ka päris pahelisi ettevõtmisi, näiteks osalesin ma ise haarangul tollase peapiiskopi Rahamäe residentsis, kus hämaras valguses liikusid ringi mingid inimesed, kelle kogu keha oli sibulakoortega kirjuks värvitud ja võitükiga läikima hõõrutud. Keldrist aga leidsime ihualasti paksu mehe, kes varjas oma pelmeeni meenutavat valget keret kätega ja kiljus:

„Ei tohi vaadata! Ma pole veel valmis! Ma alles ootan värvimist!”

Kõrvalruumis suure tõrre sees lebasid mõned sibulakoortesse mähitud härrased, kes panid väga pahaks, kui me sundisime neid kuumast vannist lahkuma ja oma ihu puhtaks pesema. Piiskop Rahamägi seletas seda roppu ettevõtmist ülestõusmispühade tähistamisega. „Kui me värvime Kristuse kiituseks mune, miks siis mitte ka inimesi?” küsis ta silmi taeva poole pöörates, kuid politsei ei hoolinud otsitud vabandustest, vaid toimetas kogu värvilise seltskonna jaoskonda, kus neil tuli öö arestikambris veeta. Ja ega Rahamägi pärast seda enam kaua piiskop polnud kah.

Nii viiski lihunik alati suure reede varahommikul Laidonerile ämbritäie seaverd. Nii värvitud munad olid väga tugevad.

Loomulikult võis munade kaunistamiseks valida ka teisi mooduseid. Tartus Pallases valmistati munadest esmalt omlett ja siis pintseldati seda õlivärvidega. Hais oli vänge, aga kunstnikud ei hoolinud sellest, vaid sõid kirjuks võõbatud omleti ära, enne kui värv kuivadagi jõudis. Pärast uluti ja kireti ja lasti kukerpalli ja joosti ihualasti ümber Emajõe.

Aga kindral Laidoner värvis mune verega.

„Vabadussõjas meil muud värvi võtta polnud kui veri langenud seltsimeeste soontest,” ütles ta vaikselt ning pisar voolas üle vana sõjamehe põse. „Nende mälestuseks tahan ma seda traditsiooni au sees pidada.”

Nii viiski lihunik alati suure reede varahommikul Laidonerile ämbritäie seaverd. Laidoner maalis sellega munadele leitnant Kuperjanovi, kapten Irve ja teiste sõjakangelaste portreed, samuti miniatuure Paju ja Võnnu lahingust. Need munad olid väga tugevad ja lõid koksimisel teised munad alati pihuks ja põrmuks.