Kultuuritähestik 2012

 (10)

Kultuuritähestik 2012
Foto: Pressimaterjalid

Kultuuri tehti nii, et polnud mahti pühkida higi ega lasta kiibitsaid ligi.Tehti tões ja tehti vaimus, saadi kiitust, saadi laimu.Teater, musa, kirjandus – kvaliteet on kõikjal uus.Mood, disain – kõik on fine.Vaata ainult Eesti kunsti – seksikam kui Jörpa vuntsid.Hea ministrihärra Langi Rein – siin on väike kokkuvõte, põhjus avada üks vein.Rüüpa, loe ja taipa tarvet suurendada kultuuri eelarvet.Sest eestlane kultuurita on kui tormis hukkuv purjekas.

Tähestiku koostas
Eesti Päevalehe kultuuritoimetus.

Urmas Vadi tõi Rakvere teatriga Kaarel Karmi suvekodus välja „Hullumaja suvepäevad Vaino Vahingu ainetel”, elustades teatrilaval kirjanikust hulluarsti vaimu.

Daniel Vaarik avaldas vaimuka mälestusteraamatu „Praktikaaruanne” ja edendas koos kaaslastega Memokraadi blogis avalikku diskussiooni.

Dénes Farkase redutseeriv kunstikeel teeb kuuldavaks vaikuse ja loodetavasti paneb vakatama ka järgmise Venezia biennaali kõikenäinud publiku.

Disainerid on viimased 20 aastat rünnanud piire, et pääseda Eesti nõelasilmasuuruse turu pitsitusest. Möödunud aasta andis lõpuks lootust: Ülle Suurhans-Pohjanheimo ruulis Rootsi pressis, Kristina Viirpalu Soome presidendi vastuvõtul, Kriss Soonik flirtis Bondi girl’iga ja Xenia Joost lummas publikut Venemaa moenädalatel.

Flo Kasearu videotööd ei ole pastakast (st kaamerast) välja imetud sotsiaalporno – neis on teravat ideed ja laia silmaringi. 2012 kroonis tüdruku Köler Prize’iga.

Fotokuu konkureerib edukalt viinakuuga. Kolmepäevane programm oktoobri alguses joovastas nii proffe kui ka lihtsaid asjaarmastajaid.

Fotograatsia Sirgrid Viir võitis oma intiimsetel teemadel uitava fotoseeriaga „Rutiinipurustaja, Tuusik, Lauakaru ja teised” nüüdiskunsti messi PULSE peapreemia ja andis võimaluse rõõmustada kaasaegse Eesti kunsti edu üle kaasaegse kunsti mekas New Yorgis.

Carita Vaikjärv mängis Ugala teatris nähtavaks igihalja „Ukuaru”.

Kaido Ole ON võimas – nii mõtleja kui ka maalijana. 2012. aastast jäid maha kaks mõjusat jälge: näitus „Kaido Ole. Kena kangelane ja küllaga vaikelusid” ja 256-leheküljeline raamat viimase viisaastaku loomingust.

Loe veel

„Külm mood ja sõda” (olgugi sõnad tegelikult teises järjekorras, tähestik nõuab oma) – esimene laiaulatuslik ekskursioon moelukku Kumu seinte vahel on meelitanud muuseumisse rekordarvu publikut ja tõestanud, et ka rõivastega on võimalik kõneleda ühiskonnast ja ajaloost tõsiselt võetaval toonil.

Kõue Heli – heas mõttes elitaarse fiilinguga ja hästi organiseeritud elektroonilise muusika festival Kõue mõisapargis.

Kärt Ojavee interaktiivne tekstiililoome ületab nii vaimu kui ka füüsise piire. Olles 2011. aastal 29-aastaselt jõudnud oma esimese retrospektiivini, avas ta möödunud aastal ka mahuka isikunäituse ETDM-is.

Andres Kõpperi ja Arun Tamme lavastatud „Vasaku jala reede” püsis kinolinal kaua ja korjas kenakese hulga publikut, tõestades, et head kino saab teha ka ilma filmiametnikelt raha nurumata.

„Asjad” oli Tartu Kunstimaja pööningul pool aastat väldanud kuueosaline teos skulptor Jevgeni Zolotkolt, kes on vaikne nagu veetilk, mis end läbi kivi puurib. Zolotko tunnistati mullu ka Anton Starkopfi stipendiumi laureaadiks.

Liisi Eelmaa / Liisi Eesmaa – üksteisest sõltumatu tandem on rikastanud kohalikku kultuurivälja kitši ja popkultuuriga jultunult flirtivate teostega. Esimene teatrilaval (viimati stsenograafia Estonia „Tuhkatriinule”) ja teine moelaval (viimati psühhedeelne kollektsioon Tallinna moenädalal).

Linnahall – käis Venezia arhitektuuribiennaalil ja oli välismaal taas armastatum kui paesel kodukamaral.

Ivar Sakk on kohaliku graafilise disaini isakuju, kes kinnistas möödunud aastal oma positsioone doktoritöö kaitsmisega, mille üks osa oli ka võimsa monograafia „Aa kuni Zz. Tüpograafia ülevaatlik ajalugu” (2011) üllitamine. Boonusena pärjati Sakk ka Kristjan Raua preemiaga.

Indrek Sirkli sebimine graafilise disaini mänguväljal ei jäta maha vaid kirjasõnalisi jälgi – kontseptuaalse tegijana ründab ta ka bastione naaberväljadel.

Äng avalikus ruumis pani kultuuriinimestel vere vemmeldama. Jääme huviga ootama, milliseid vilju rahulolematuse puu kasvatab.

„Viimane voor” – Mihkel Raud konverteeris tükikese elukogemust näitemänguks, mis lavastus Von Krahlis 18. jaanuaril.

„Villa Antropoff” – Kaspar Jancise ja Vladimir Leschiovi animafilm käis mööda festivale ja kandideeris Euroopa filmiauhinnale. Kurb muidugi, et Eestis sai teost vaid paaril seansil näha, miskipärast ongi selline praegu animafilmide saatus.

Von Krahli teater ja baar tähistasid 20 aasta juubelit. Nii avangardteatril kui ka alternatiivklubil paistab püssirohtu jätkuvat veel mitmeks kümnendiks.

Ühemehetükid. Monolavastusi oli tänavu palju ja millegipärast olidki alati peaosas mehed: Rasmus Kaljujärv, Jim Ashilevi, Jarek Kasar, Ott Sepp ja Jan Uuspõld.

„Baskin” – dokfilmitegija Manfred Vainokivi portreteeris õnnestunult teatri suurkuju Eino Baskinit.

Õnnest rääkides pole me kunagi päris kindlad, millest tegelikult jutt käib. Ja parem ongi õnne üle mitte liiga sügavalt mõelda, sest sellisel juhul võib pähe tulla mõte, et õnn on meid suuremalt jaolt maha jätnud. Aga ikkagi soovime üksteisele igal võimalusel palju õnne ja loodame, et ka meile sellest midagi pudeneb.

Noor Eesti rokk – Iiris, Elephants From Neptune, Nevesis, Sibyl Vane, Tenfold Rabbit, Sinine ja teised näitavad oma kontserdi- ja salvestustegevusega, et Gustav Suitsu sajanditagune üleskutse saada eurooplasteks on igati jõukohane, kui ainult tahta oma asja hästi teha ja mitte minna kompromissidele kohaliku kiirkuulsuse nimel. Neid bände pole piinlik vaadata.

Glamuur kui disaini müügiargument tõusis eriti säravalt esile suurejoonelise disainiauhindade gaalaga, kus pandi kuldprillid pähe igale vähegi kobedamale disainitegijale.

Gounod’ „Fausti” tulek Estonia teatris 20. septembril pakkus kõike, mida ooperilt oodata: põnevaid osatäitmisi ja eredat vaatemängu.

Eesti meremuuseumi lennusadama vesilennukite angaarid on meie oma Püha Peetri kirik ja Pantheon – võimas ruumielamus kumerate kuplite all. KOKO on saanud selle maikuus avatud megamuuseumi eest juba mitu auhinda ja kullasadu tõenäoliselt jätkub...

Elektroonilise kunsti eestkõneleja Timo Toots sai pärjatud „Prix Ars Electronica” konkursil, mille populaarsusest kõneleb juba ainuüksi fakt, et auhinnale pretendeeris 3674 elektrokunsttükki.

Ewert & The Two Dragons – umbes 120 kontserti üle maailma ja leping Warneriga tagataskus.

Maril Ilison tuulutas jõuliselt kohalikku moemaastikku, kasutades rõivakunsti võimendamiseks nii teatri, arhitektuuri kui ka disaini sõnavara. Tulevik on sünergias!

Maria Minerva – tüdruk, kes sujuvalt ja järjekindlalt tõestab, et unistused täituvad. Vähemalt mõnel.

Haridusarhitektuuris oli korralik lõikusaasta: hoolimata jamadest EKA uue maja ümber, avasid oma uksed Narva kolledži uus õppehoone (arhitektid Katrin Koov, Indrek Peil, Siiri Vallner) ja Tallinna ülikooli uus õppehoone Nova (Karli Luik, Maarja Kask, Ralf Lõoke).

Helena Karelsoni SÄSI nominatsioon oli kindlasti üks üllatavamaid, sest disainer on viimased kuus aastat elanud, töötanud ja õppinud Londonis. Olgu see tõestuseks, et 21. sajandi eesti kultuuritegija kodu on maailm.

Paavo Järvi – kui panna teler suvalisel hetkel süvamuusikakanali Mezzo peale mängima, võib sealt väga vabalt vastu vaadata mõnda maailmanimega orkestrit dirigeeriv Paavo Järvi. Eile rahvusringhäälingu muusikatoimetajate antud aasta muusiku tiitel kinnitab, et Eesti ei pea oma superstaare mitte niivõrd otsima, kuivõrd märkama ja tunnustama.

Öö on endiselt parim osa päevast. Ja meelelahutust, millega seda sisustada, jätkus. Reivi edasi, Tallinn!

„Janu” – Marten Kuninga viimase albumi järgi otsustades võib uue Jaak Joala otsingud lõppenuks kuulutada.

Jaan Elken on igiliikur ja hiid, vedur ja pidur. Jõulise ekspansiivse loojana varjutas ta oma suureformaadiliste maalidega nii Linnagalerii, Vabaduse galerii kui Werkstattgalerie (Berliin) seinad.

Oskar Metsavaht on müütiline mees, kelle maailmas laineid löövat loomingut on püütud Maarjamaale manada juba pikki aastaid. Nüüd see lõpuks ka õnnestus – suurejoonelise disainiauhindade gala raames.

Oskar Lutsu 125 ja „Kevade” 100 sai üheskoos tähistatud Eesti Draamateatris, kus 11. novembril tuli välja Andrus Kiviräha „Kevadine Luts”.

Ott Lepland – vast ainus teatud telekonkursi võitnud noor estraadisolistihakatis, kellest sirgub tasapisi tõsiseltvõetav laulja. Andis laulurahvale Eurovisionil tagasi selle osa eneseväärikusest, mis vahepealsetel aastatel tundus olevat pöördumatult kadunud.

Rahvusliku filmikunsti 100 aasta juubelit tähistati 30. aprillil. Sajand tagasi tegi esimesed võtted Johannes Pääsuke, jäädvustades lendur Utotškini lendamised Tartu kohal. Juubeliaasta möödus tõhusalt, aasta jooksul välja tulnud uusi teoseid käis vaatamas tähelepanuväärne hulk rahvast, millega tõestati kaasaegse Eesti filmi elujõudu.

Thrash metal – raskerokiliik, mille vast tuntuim esindaja on Metallica, tegi tänavu Eestis läbi tõelise taassünni. Pane kõrv peale Thrashlessile, Cantilenale, Catafalcile ja Defeatemile.

Tõnu Õnnepalu on eriti töökas: äsja ilmus luulekogu „Kuidas on elada”, monotükk „Vennas” võitis mononäidendite võistluse, romaan „Mandala” on nii kriitikute kui ka rahva seas üks aasta hinnatumaid teoseid.

„Seenelkäik” kogus Eesti poliitikute kaasabiga kinodes tohutu hulga vaatajaid.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare