Vaevalt on üle 20-aastast eestlast, kes pole kordagi mõne „žigulliga” sõitnud. Paljude esimene enda roolitud sõitki sai tehtud selle automargi roolis istudes.

Meie perre sattus pärast vanaisa siitilmast lahkumist mõneks ajaks üks tumepruun null-kuus, mis oli ikka märksa kõrgema klassi auto kui sellele kunagi ammu eelnenud maanteemuhk. Punane nahkkate roolil ja raadio, mis – tõsi küll – millegipärast ühtegi jaama kätte ei saanud, ning tagaistme keskelt allatõmmatav küünarnukitugi. Paraku hindasid kirjudel 1990-ndatel sõidukit ka autovargad, kes ühel ilusal suveööl selle sujuvalt ärandada võtsid.