Lausvihmas elu elamust saamas
Olin tol suvel lõpetanud 3. klassi. Harjutanud usinalt terve aasta, valiti meid välja. Sõitsime vinguse LAZ-bussiga Lõuna-Eestist Tallinna – mina ja paljud teised lapsed elus esimest korda. Meie tantsurühm elas suure peo ootel ühes Mustamäe koolis. Võimlas olid matid riburada reas, kodust kaasa võetud linad ja tekk leevendasid hirmutavat ja uut. Tegime esimest korda tutvust trammi ja trolliga, kohanesime valgusfooride ja ülekäiguradadega. Kogu tantsupeo proovide ajal kallas lausvihma. Komsomoli staadion lirtsus maha sadanud märjast, ent see ei takistanud ühegi proovi toimumist. Rahvariiete juurde käivate punaste villaste sukkade ja nahkpastelde ümber sidusime kilekotid, aga need ei aidanud karvavõrdki – maamärk, mille järgi kujundeid moodustada, viis meie rühma läbi hiigelsuure poriloigu. Läbisime seda muda ja vee segu oma kilekotistatud jalgadega kümneid kordi päevas. Sukad ja pastlad ei kuivanud niiskes koolimajas ära, aga hommikul tuli jälle minna.
