Legendaarse soovisaate juht Tõnis Erilaid: lugesime kõik kirjad alati läbi

Saade „Soovid, soovid, soovid” rõõmustas meid aastail 1973–1993, aga homme kell 12.05 tuleb legendaarne raadiorevüü Eesti ringhäälingu 90. sünnipäeva puhul korraks Vikerraadio eetrisse tagasi.

Pühapäev kell 12.30, sügav stagnatsiooniaeg. Sajad tuhanded on kogunenud raadiote juurde, elektrikitarrid hakkavad saagima. „Soovid,” ütleb usaldusväärne mehehääl, „soovid,” kinnitab takka erakordse, täiesti kirjeldamatu häälega naine. Tuleb veel üks „soovid” meeshäälelt, kitarrid tõmbavad vaiksemaks ja saade algabki. „Eetris on soovisaade, mille tarvis kuulasin uuemaid laule fonoteegist,” ütleb Tõnis Erilaid ja publik ajab kõrvad kikki, näpp magnetofoni lindistamisnupul.

Saatejuht Tõnis Erilaid viib meid mälestustes tagasi kultussaate hiilgeaega.

Õiendame kõigepealt ära mõned valearusaamad. Paljudel kunagistel saate „Soovid, soovid, soovid” kuulajatel on meeles, nagu olnuks sel kaks saatejuhti. Kas mulje võis jääda sellest, et saate signatuuris kõlab vaheldumisi Tõnis ja Helgi Erilaiu hääl?

Ei teagi. Kogu aeg on üks saatejuht olnud. Kui teiseks saatejuhiks peetakse Helgit, siis oleme koos teinud küll „Keskööprogramme”, aga mitte soovisaadet. Võib-olla tekkis kahe saatejuhi mulje millalgi ka sellest, et 1980. aastate alguses hakati saates Nõukogude noorsugu ideoloogiliselt harima ja sinna ilmus ligi kümneminutiline lõik kommunistlike noorte tublist töötegemisest. Neid lõike mina ei teinud.