Ma ütlesin endale kohe, et enne 40. eluaastat ma seda teemat ei puuduta, ei püüa sellest filmi teha. Aga et see päris 40. eluaastate lõppu jäi, oli võib-olla natuke venimine. Aga ma tunnen nüüd ikkagi, et see oli õige aeg.

Kunagi 1990-ndatel rääkisin Valentin Kuigile, et sihuke lugu on olemas. Ta ütles, et pean hakkama seda kohe tegema! Ma ütlesin, et ei, enne 40. eluaastat ei tule see kõne allagi. Sel oli kindel põhjus. Mitte see, et ma tahtsin küpseda, vaid ma tahtsin elada. Need eluaastad peaksid inimesel kuuluma veel endale. Ja alles pärast on võib-olla midagi teistele anda. Kui on põhjust.

Peaosaline Priit Pius kehastab filmis põhimõtteliselt teie alter ego...

Priit Pius ei mängi minu alter ego.

Intervjuude põhjal paistab, et ta ise sai sellest niimoodi aru.

Ta võib nii öelda. Priit lahendab oma rolli lähtuvalt sellest, nagu Eero võiks stsenaariumi järgi olla. Ta ei pea kedagi matkima, tegu on ikkagi kunstilise prototüübiga. Ma ei saa öelda, et ta oleks minu alter ego, nagu ka kõik teised tegelased ei ole kellegi alter ego’d. Nad on lihtsalt saanud innustust reaalsetest inimestest.

„Must alpinist” lähtub ikkagi teie enda müstilisest ja igal juhul ohtlikust kogemusest mägedes. Enamik inimesi hoiduks pärast sellist kogemust sellesse külakesse uuesti jalga tõstmast. Kas teil ei olnud hirm tagasi minna?

Sellega on üks väga huvitav lugu. Kui me tagasi läksime, siis hoolimata sellest, et ma tundsin küla ära, ei suutnud ma meenutada, kus mõni olulisem koht oli. Ma ei leidnudki kõiki üles, mõne puhul polnud enam mingit mälestust, kas ta oli vasakul, paremal, idas, läänes... Mõni neist olulistest sündmustest toimus ööpimeduses.

Nii et need kohad ei tulnud mulle enam tuttavad ette. Aga kui sa nüüd küsid... Meie kunstnik tegi nii head tööd ja mõni olukord tuli võtte ajal nii eredalt esile, et see mõjutas mind küll kuidagi. Sama tunne tuli korraks nagu üles. See nüüd otseselt ei seganud, aga tuli selline emotsionaalne puhang, väga tuttav tunne, mida ma ei olnud vahepeal aastakümneid kogenud.

Kas Vene ametiisikud tegid takistusi?

Kuna filmitiim tegi nii tubli töö ära, et meil oli ka Burjaatia kultuuriministri nõusolek, siis see paber avas kõik uksed. Ei olnud viga, kõik oli normaalne.

Kuidas valisite filmile helilooja?

Muusika autor on Arian Levin (tegi muusika ka näiteks filmidele „Seenelkäik” ja „Väikelinna detektiivid” – toim) ja Tiit Kikas, kes on üsna võrdselt esindatud. Meil oli filmi sellist žanri vaja. Eestis ei ole palju filme, kus sellist muusikat kostab. Arian Levin on õige inimene sellist atmosfääri looma, Tiit andis omalt poolt mõnusat hõngu.

Saan õigesti aru, et filmis mängib ka mitu burjaati?

Jah, need on täiesti tavalised inimesed, kellest kaks on rohkem esil. Skautisime ehk otsisime neid kaua. See raudhammastega kütt (burjaat Valeri Sanžejev – toim) oli väga juhuslik käik. Meil oli Moskvast osatäitja tegelikult leitud, sõitis Moskvast kohale. Kui ta esimese stseeni ära tegi, nägin, et ma olen teinud tohutu vea. Ma lasin ta kohe lahti. Järgmiseks läksin õue, jõudsin poe juurde ja nägin seal Sanžejevit. Küsisin, mida ta teeb. Tema ütles, et on kaevur, otsib kulda. Mina küsisin, kas tal vaba aega on. Saanud jaatava vastuse, küsisin, kas ta filmi tahab tulla. Ma tundsin ta kohe ära. Ja õigel hetkel selgus veel, et tal käivad hambad suust välja, mida meil vaja oligi.

Ja Vanda Jakšejeva, kes mängis kohalikku ravitsejatädi?

Tema on ka skauditud, kohalike tädide hulgast. Ma käisin ka Burjaatia teatrites otsimas, aga nende mängumaneer oli kohutav. Nägin seal teenelist rahvakunstnikku, kes oli täiesti õudne. Siis ma otsustasin, et võtan hoopis tema, ja õnnestus. Mulle väga meeldis tema töö.

Vene ajal olid seal võimul ainult venelased. Neid oli vähe, nad suhtusid burjaatidesse nagu loomadesse, aga nad olid võimul. Nüüd on asi muutunud.

Venemaa on nende aastatega muutunud. Aga teate te, kas sellised spetsialistid nagu see ravitseja tegutsevad seal taigas edasi?

Konkreetselt muutunud on seal Burjaatias ehk ainult see, et rohkem burjaate on võimul. Vene ajal olid seal võimul ainult venelased. Neid oli vähe, nad suhtusid burjaatidesse nagu loomadesse, aga nad olid võimul. Nüüd on asi muutunud, ametites on ka Burjaatia enda inimesi. Aga oma servas ei ole küla muutunud. Nagu ka Venemaa küla kui selline pole aastasadade jooksul eriti muutunud. Küla tsentris on suur market ja nii edasi, kommertsialiseeruv maailm jõuab ka sinna.

Aga kas vana usk, animism on praegu samamoodi säilinud nagu filmis näha?

Ütleme nii, et filmis ei ole sellel lintide sõlmimisel ja kohalikul usul tegelikult väga suurt rõhku. Miks? Sest nõukogude ajal oli see täiesti alla surutud. Kusagil kolkas võis seda natuke olla, aga kui vahele jäädi, siis see likvideeriti. Nüüd on see muidugi väga esile tõstetud. Kogu see šamaaniusk, animism, laamad ja kõik sellised asjad on nüüd põranda alt väljas.