Linnateatri jälitamine ja tapmine härra Kalmeti juhtimisel

 (147)

Henrik Kalmet
Henrik KalmetPriit Simson

Henrik Kalmeti sõnavõttude taustal on aeg analüüsida, mis on juhtunud Linnateatriga ja millal vahetus teatri naerev mask nutva vastu.

Henrik Kalmeti sõnavõttude taustal on aeg analüüsida, mis on juhtunud Linnateatriga ja millal vahetus teatri naerev mask nutva vastu.
Olen 99% nõus Henrik Kalmeti väidetega Linnateatri praeguse loomingulise olukorra ja näitlejate palgaorjuse kohta. Ainus, mis Kalmeti 11. aprilli Postimehe intervjuus veidi häiris, oli Elmo Nüganeni ja Diana Leesalu liiga stereotüüpne vastandamine – nagu oleks tegu vana põdura kuninga ja energilise võimuahne kantsleriga. Aga ühes leheloos ei saagi ju hõlmata keerulise loomingulise kollektiivi toimimise kõiki nüansse. Eriti tabav on Kalmeti juhtmõte: Linnateatri bränd on juba mõnda aega tugevam kui selle tegelik sisu. Muidugi on tore, et saalid on täis ja etendused harilikult ammu ette välja müüdud. Aga ka Vana Baskini teatris olid saalid tavaliselt täis, ometi ei usu keegi, et ükski näitleja seal sammugi kunstiväärtuste poole liikus. Väidetavasti ütles Juhan Viiding kunagi Ingo Normetile, kui too tema viimaste rollide kohta päris: „Tead, mina saan sellest teatrist palka, rohkem rääkida ei saa.” Kalmet kiskus selle palgaorjuse lõa puruks, mis on ainult tervitatav. Kõik loovisikud ei pea lüpsilehmad olema.

Intervjuu ilmus väga õigel ajal. Selle otsene ajend, Kalmeti nimiosa soomlase Antti Mikkola lavastatud „Macbethis”, tundub pigem juhuslik.

Edasi lugemiseks logi sisse, telli digipakett või osta artikkel
0.59 € Osta artikkel
Tutvu maksevõimalustega >>
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare