Augusti lõpupäevi Viire aga suisa ootab, et armsa pere ringis oma sünnipäeva pidada. Pere ongi naise elu sool. Vürtsi lisab teater, ja näiteks just nüüd seisab ta oma uue lavastusega Pärnus Monomaffial publiku ees.
Närv olevat sees. Ehkki Kriselt Leesmendi kirjutatud ja lavastatud “Tund aega, et hinge minna” on Tallinnas juba kümme korda Draamateatri täismajale ette mängitud. Ent see pole niisama lugu. “Tekst pole just kergete killast, teksti on palju ja käepärast pole ka inspitsenti, kes saaks vajadusel aidata. Ning publik... saalisistuja vajab ses loos isegi tuge,” annab Viire ärevakstegevaid vihjeid.

Miks on kireva elusaatusega Viirele see tükk eriliselt soolane? Mida püüab naine vaatajagi vanu haavu lahti kakkudes ja ehk pisut soola puistates meile täpselt öelda? Kuidas minnakse hinge, kellele ja milleks?

Viire näitab oma kodus kummutilt ühte väga vana ülesvõtet, millel on kolm naist. “Need on mu emapoolsed vaaremad - Liso, Lisa ja Johanna-Marie – mina olen alles kuues põlv. Päris prouad näevad välja, Liso on kõige vanem, tema tütar Lisa mõisa virtin, kelle vöö peal olid kõik mõisa võtmed ja tema tütar, kes ümbruskonna mõisaprouadele kleite õmbles. Tean tänu sellele, et mu õed me suguvõsa uurivad,” naeratab naine ja tõsineb äkki: “Lapsena pidasid vend ja õed mind teistsuguseks. Narrisid isegi, et mul on teine isa. Ema kinnitas küll, et oleme sama pere, kuid nukker olin ikka. Nüüd aga mõtlen trotsilikult - ja mis siis kui olengi. Elus juhtub ju kõike!”
Tõepoolest, ja Viire on seda kõike ka kogenud.

Teie lastel ja lastelastel on erakordselt suur perering tänu sellele, mida elu teile on toonud. Kuidas anda sellises koosluses edasi kestvust ja väärtushinnanguid?

Me oleme tõesti väga kokkuhoidev pere. Avatud suhtumine on oluline ja meil ongi kogu aeg kõigest räägitud, otse. Sest iga suhe väärib ju mäletamist. Kasvatajaid on lastele ju jagunud: eelmine abikaasa , keda lapsed Lukaks hüüavad, Toomase tädi Silva ja mamma Viiu... Nüüd olid Urbid (vennad Tarmo ja Toomas Urb - P.K.) Eestis - lapsed jooksevad kauaoodatud vanaisale kaela. Jah, vanaemasid-vanaisasid on tõesti palju.
Muidugi, kes meist ei tahaks teha kogu eluks ainult ainuõige valiku. Kuid kui elu läheb teisiti, siis tuleb kohaneda ja suhtudagi olnusse ning olevasse ausalt ja austusega.

Loe täispikka intervjuud homsest laupäevalehest LP

Jaga
Kommentaarid