Loe homsest LP-st: Yoko Alender: vajadus mitte vaiki olla on mul kindlasti isast

Kuidas ehitada oma elu uuesti üles, kui katastroof viib igaveseks inimese, kes on olnud sulle kõik? Legendaarse Urmas Alenderi tütre Yoko edukust sel teekonnal võime kõik tunnistada.

Yoko Alender (35) oli 15-aastane, kui jäi üksinda Rootsi, silmitsi kurva tõdemusega, et pärast isa hukkumist Estonial tuleb tal elus edaspidi ise hakkama saada.
Yoko on tõeline eeskujunaine. Terve ja terviklik oma olemuselt. Ta on saanud Eesti kunstiinstituudist arhitektuurimagistri kraadi ja töötab kultuuriministeeriumis arhitektuurinõunikuna. Tema süda ja hool kuulub Tallinna miljööväärtuslikule elukeskkonnale, selle parandamiseks võtab ta sõna, kirjutab artikleid ja näitab ka ise eeskuju, ehitades kodu Kalamaja ajaloohõngulisse elukvartalisse ning luues hubaseid kohvikuid nagu F-Hoone Telliskivi loomelinnakus ja Frank vanalinnas. Kõike seda suudab ta nelja lapse kõrvalt, väikseim neist on kaheaastane. Yoko ei häbene olla ambitsioonikas ja tema kandideerimine IRL-i nimekirjas tõi talle uustulnukana Euroopa Parlamendi valimistel 1611 häält. Kohalikel valimistel sai ta hääli veelgi rohkem – 1991, mis kindlustas koha Tallinna linnavolikogus. Yokol on suur tehatahtmise soov just poliitika vallas ja pole hetkekski kahtlust, et ta sellise võimaluse eest ei pingutaks.
Homses LP-s ei räägi Yoko aga Tallinna arhitektuurist, kohvikukultuurist ega poliitikast, vaid meenutab hoopis isa Urmas Alenderit, kes jäi merepõhja 40-aastasena.

Mis oli sinu esimene emotsioon 28. septembri hommikul 20 aastat tagasi, kui kuulsid, et Estonia laev läks põhja?
See oli varahommikul kella viie-kuue paiku, kui meie Stockholmi korteri ukse taha tulid mu sõbranna vend ja tema naine. Nad olid mu sõbranna käest kuulnud, et isa oli laevaga reisil ja sealsamas ukse taga rääkisid nad, mis oli juhtunud. Mu esimene emotsioon oli, et isa on kindlasti ellujääjate hulgas, sest ta oli ujuja ja füüsiliselt heas vormis. Keegi meist ei teadnud sel hetkel ju, mis seal laevas tegelikult juhtus. Ujumisoskus ei määranud midagi, sest inimesed ei saanud laevast välja. Mõned tunnid hiljem läksime sadamasse. Seal oli suur kaos, lõputu segadus nimekirjadega.
Mäletan, et oli ilus, päikesepaisteline ja karge ilm. Pool päeva veetsime sadamas, ootasime teateid, valitses üleüldine šokk ja paanika. Päeva teisest poolest on mul mälulüngad. Mul on üldse ajast pärast Estonia katastroofi kuudepikkused mälulüngad. Elasin nagu udus, uimastava vati sees, toimetasin instinktiivselt.

Milline isa oli Urmas Alender, mida Estonia katastroof Yokole õpetas ja milliste isa õpetussõnade järgi ta täna oma lapsi kasvatab, saab lugeda juba homme ilmuvast LP-st!