Lootuse Küla aitab nüüd ka sõltlastest naisi

Üle 15 aasta meeste raviga tegelenud Lootuse Küla avas nüüd keskuse ka sõltuvusega kimpus naistele.

„Saime aastaid palju kõnesid, et miks me naisi vastu ei võta, nüüd siis lõpuks oleme naistekeskuse valmis saanud,” ütleb Lootuse Küla asutaja Märt Vähi, juhatades meid tiigikese veerele rajatud kolmest palkmajast koosneva keskuse poole. See Harjumaal Laitse metsade vahel asuv krunt kuulus Vähi esivanematele. Kanadas väliseestlasena üles kasvanud Vähi andis need majad nüüd koos ühe Kanada ärimehe investeeringuga Lootuse Küla naistekeskusele.

Eestis on meestele loodud juba omajagu sõltuvusest vabanemise keskusi, ent spetsiaalselt naistele seni ühtegi ei olnud. „Oluline on just pikaajalisem süsteemne programm, mille käigus jõuame sõltuvuse algpõhjusteni ja seeläbi ka tulemusteni,” sõnab uue keskuse koordinaator Liis Borissenko. Lootuse Küla programm kestab kümme kuud, millele järgneb ka regulaarne n-ö järelkontroll.

Lootuse Küla meeste majad jäävad siit mõne kilomeetri kaugusele, see oli teadlik valik. „Me teame juba kogemusest, et tervenemise protsessis on parem, kui mehed ja naised on eraldi. Oluline on sel perioodil iseendale keskenduda,” selgitab Borissenko.

Lootuse Küla peamine printsiip on vabatahtlikkus, programmiga liituja peab seda ise soovima. Enamasti ei pea vastu umbes pooled tulijad, neist omakorda pooled tulevad tagasi uuele ringile. Programmi lõpuni läbi teinutest terveneb 68%.

Lootuse Küla peamine printsiip on vabatahtlikkus, programmiga liituja peab seda ise soovima.

Naistekeskuse esimene asukas on 35-aastane naine, kellel tekkisid sõltuvusprobleemid juba teismelisena. Tal ei ole õnnestunud surnud ringist iseseisvalt välja saada, teda on korduvalt karistatud ja vangi pandud. Ta tuli Lootuse Külla otse vanglast, võru jala ümber. MTÜ Lootuse Küla on justiitsministeeriumiga sõlminud lepingu, mille järgi nad aitavad teiste seas rehabiliteerida endisi vange. „Kui vanasti teda korrigeeriti karistusega, pandi kartserisse või peksti, siis nüüd ta on nii üllatunud, et korrigeerida võib nii lahkesti ja rahulikult. Ta ütleb, et tunneb nüüd, et on armastatud sellisena, nagu ta on,” kinnitab Borissenko.

Keskuses vabatahtlikuna töötav Krista Piller ütleb, et teda ajendas selleks lähedaste saatus. „Elasin sõltlaste keskel, olin ise piiri peal. Siis üks minu lähedane noor sõbranna suri oma sõltuvuse kätte. Siis otsustasin, et tahan neid naisi aidata,” lausub ta.

Piller käib keskuses vabatahtlikult tööl koos oma väikse lapsega. Ka keskusse tulevatel naistel aidatakse lastehoiu küsimus lahendada ja kui muud üle ei jää, võib lapse ka keskusse kaasa võtta. Vähi sõnul pole see siiski ideaalne lahendus, sest keskuses viibides võiks sõltlane iseendale keskenduda.

Sõltuvusest ei julgeta rääkida

Borissenko nendib, et paljud naised ei julge oma sõltuvusest rääkida, sest ei tea, kas saavad abi. Paljud jõukamate meestega abielus naised võivad oma sõltuvusega päris kaua elada, sest saavad materiaalselt hakkama. Aga kui näiteks üksikema sõltuvusse langeb, satub ta õige pea suurtesse raskustesse, ent ei taha oma sõltuvust tunnistada, sest kardab, et lapsed võetakse ära. „Lapsed kannatavad, kui nende vanemad on alkohoolikud, vanemad kannatavad, kui lapsed on alkohoolikud. Terved perekonnad hävivad. Vanaemad peavad oma pensioniga üleval 40-aastaseid poegi, nimetades neid kuldsete kätega meesteks. Me kõik teame oma suguvõsas kedagi, kellel on sõltuvusprobleemid. Nii et kui üks pereliige saab tervendatud, on see suur õnn tervele perele,” usub Vähi.

Kõik teame oma suguvõsas kedagi, kellel on sõltuvusprobleemid. Kui üks inimene saab tervendatud, on see suur õnn tervele perele.

„Sõltlaste taastumiseks tuleb neil enda eest vastutada ja andeks anda,” ütleb ta. „Kuigi me oleme kristik organisatsioon, ei ole kristlikud rituaalid meie jaoks olulised. Ma tahan kristlikku printsiipi näha inimese enda elus, näiteks seda, kuidas mees oma eluga austab oma naist.”

Meestekeskuse asukad töötavad Lootuse Küla saekaatris, millega küla teenib ka sissetulekut, ent naistele veel tööotsa pole. Vähi sõnul otsib ta firmat, kellega keskus võiks koostööd teha ja kelle väike haru nad võiksid olla. Praegu on naiste peamine ülesanne söögitegemise õppimine/meeldetuletamine, teiste koduste tööde tegemine ja igapäevasest keskuse rutiinist kinni hoidmine.

Vähi kutsub keskusega julgesti ühendust võtma kõiki naisi, kes tahaksid oma ellu muutusi.

Toetus uuele alkoholipoliitikale

Lootuse Küla eestvedajad toetavad uue valitsuse rangemat alkoholipoliitikat. „Üldiselt arvatakse meil endiselt, et alkoholism on normaalne,” ütleb Vähi. Just seetõttu on tema sõnul alkohoolikut raskem ravida kui narkomaani. „Alkohoolikuks olemist ei peeta siiski probleemiks. Öeldakse: ta on hea töömees, mis sest, et veidi joob! Narkomaani kohta me ju ei ütle, et muidu on hea töömees, ainult et narkot teeb aeg-ajalt. Sellise ühiskondliku aktsepteerimise korral ei hakka inimene ennast muutma. Ta joobki sedasi 20–30 aastat ja siis on juba väga raske neid harjumusi muuta,” räägib ta. „Seetõttu peab alkoholireklaami piirama, sõnum peab olema, et pidev joomine ja purjus olemine pole aktsepteeritud. See on üks samm probleemi lahenduse poole.”