Oli jaanipäev ja see andis võimaluse jälgida kõrgkultuuri asemel pärandkultuuri sündmusi, mis on muidugi ka tore. Naljakas on vaadata vihmas lõket tegevaid ja grilliga visistavaid inimesi ning iga purjus isik on võimeline ütlema vähemalt ühe hea absurdilause. Ent vaim võib selle olme juures nälga jääda, sest sisemisest põlemisest räägib tänapäeval jaanitule ääres ainult mõni üksik hull. Kui teda kohtasite, olite õnnega koos.
Totu kuul” taastulek.
Nädala suursündmus oli muidugi ka Nikolai Nossovi „Totu kuul” uustrüki ilmumine. Nüüd pole enam vaja käia seda 1960-ndatel kirja pandud kapitalismikriitilist lustilugu bukinistide käest nõutamas. Värske trükis ei oleks saanud lettidele jõuda paremal ajal, sest Kreeka eurokriis näitab ilmekalt, kuidas Nossovi antiutoopia on teoks saanud: riikide ja inimeste saatuse üle ei otsusta mitte poliitikud, vaid pangad ja rahamehed.
Kuldne Kaarik „Ühtsele Eestile”
NO-teatri „Ühtse Eesti” näitusevariant vaimustas rahvusvahelist stsenograafiaskeenet. Pole ka ime, tegemist on visuaalselt viimaseni timmitud projektiga, mille sisu muutub üha aktuaalsemaks. Tõsiasja, et Ühtse Eesti müügiartikkel populism tõesti toimib, tõendas sel nädalal kohe ka üks EKRE liige, kelle avalikku kirja presidendile jagati sotsiaalmeedias kümme tuhat korda.
