Nädala eest esietendunud „Tüdrukud ei nuta ehk Katharina lähetamine” pakub seitsmetunnist elamusretke, mis toob nukrast suveilmast ja põlvesügavustest Naissaare porilompidest hoolimata naeratuse näole. Publiku peaaegu 75 minutit järjest kestnud lõkerdamist kuulnuna võib vast öelda, et tüki temaatika on täpselt õigel ajal õiges kohas. Värsked mõttekäigud panevad isegi mööda vaatama tõsiasjast, et etenduse üheks tervikuks põimimisest jäi Kinoteatril kahjuks seekord midagi puudu. Nii et haarake piknikukorv kaasa ja sõitke aurikuga Naissaarele positiivset maaõhku hingama!

• Vihmase ilma tegevus

Kui ehteestlaslikult tundub, et sügisese ilmaga ei oska suvel midagi peale hakata, siis tasub suunduda Pärnusse 29. rahvusvahelisele dokumentaalfilmide festivalile. Mitte just suure üllatusena on tänavuse festivali fookuses arvukad dokid sõjapõgenikest ja sallimatusest teiste kultuuride vastu. Ehk panevad need meid tegelikult toimuvat rohkem mõistma ja laiendavad veidi me sallivuse nivood.

• Suur kiitus omadele

Nädala suursündmus oli muidugi ka NO99 lavastuse „Mu naine vihastas” etendumine Avignoni teatrifestivali põhiprogrammis. Esimese etenduse lõppakord koosnes hüüetest braavo, tunnustavast vilistamisest ja tugevast aplausist. Seega saab üksnes uhkust tunda, et meie omad tegijad suutsid ennast maailma ühe teatriteadlikuma ja kriitilisema publiku südamesse mängida.