Loodetavasti on see Lasnamäe nii-öelda kalamajastumise esimene pääsuke, mis tähendab, et kohalik elanikkond ei oota ühiselu hüvede jagamist ja kultuurisündmuste korraldamist enam linnaosavalitsuselt, vaid tegutseb ise selle nimel, et kodulinnaosas oleks niivõrd põnev elada, et teistegi linnaosade elanikud käiksid sellest osa saamas. Küll tulevad ka mitteformaalsed linnaosapäevad ning kodanike vastuhakud parkimis- ja detailplaneeringutobedustele. See võtab lihtsalt aega.
Sind on märgatud, rassist
Ksenofoobia- ja rassismipuhang ning selle sotsiaalmeedias õhutajad on võetud sihikule nende oma relvaga, kuid märksa korrektsema õigekirjaga. Eesti netikultuur on individualistlik ja vastaspoole paika panek kohati isegi jõhker. Oli ainult aja küsimus, millal provokatsioon reaktsiooni põhjustab. Loodetavasti jääb vägivald siiski ainult verbaalseks, sest esimene nendepoolne rusikahoop tõmbaks kärerahvuslaste pühale üritusele kõikide Eestimaa koskede ja jugade veed kaela.
Uriah Heep Haapsalus
Ma ei tea, kui mitu korda on Uriah Heep, Suzi Quatro, Deep Purple ja Smokie kokku Eestis esinenud. Tundub, et 1970. aastate noorte unistus näha oma lemmikbände kodukamaral on nüüdseks nii kuhjaga täidetud, et kontserdikorraldajad võiksid oma äriplaanidega ajas kümnendi või kolm edasi liikuda. Ideaalis tahaksin näha praegu aktuaalseid tegijaid, enne kui mul karvad halliks lähevad.
