Eesti kinodes, näiteks Sõpruses ja Tartu Elektriteatris saab vaadata Colombia lavastaja Ciro Guerra mängufilmi „Mao embus”. Osalt tõsieluline film jälgib kahe lääne teadlase kohtumist ja suhtlust ühe Amazonase hõimu viimase esindajaga. Mõlemad läänlased tahavad põlisasukalt saada ühte kindlat asja, saavad aga hoopis midagi muud ja palju rohkem. Põhimõtteliselt on tegemist teekonnafilmiga, sest sündmused ja tegelased tekivad ja kaovad sedamööda, kuidas peaosaliste kanuu piki jõge seilab. „Mao embus” sobib nii seiklusjutte armastavatele teismelistele kui ka filmi-connoisseur’idele. Eriti soovitaks filmi muidugi neile, kellel on illusioone valge rassi ülimuses, sest neid pettekujutelmi lahustab „Mao embus” väga hästi.
Pärjati kultuuripõllu kündjaid
Kultuurkapital jagas neljapäeval Paides aasta- ja elutööpreemiaid. Võitjad olid kõik tunnustust väärt ja valik oli ehk põnevamgi kui varasematel aastatel. Meeldiv, et tunnustati näiteks EKKM-i rajajaid Neeme Külma ja Anders Härmi ning Veiko Õunpuu (fotol) mängufilmi „Roukli”. Ühtlasi võiks eriti just elutööpreemiate puhul mõelda: kas neid peab ikka nii palju välja andma? Peale kulka omade on ju ka riigi kultuuripreemiad. Ehk oleksid ka nüüdsed väärikad laureaadid vajanud õlalepatsutust ja rahasüsti hoopis nooremas eas?
Kõik boikoteerivad kõiki
Eesti presidendi 24. veebruari vastuvõttu on lubanud boikoteerida terve ERKE fraktsioon (täiesti mõistetav, neil on ju samal ajal vaja olla tõrvikumarsil) ning kõrge moraaliga IRL-i poliitik, ajakirjanik Viktoria Ladõnskaja. Boikoteerimislaine on jõudnud ka USA-sse, kus Oscareid on otsustanud ignoreerida Will Smith ja Spike Lee. Põhjus on mustanahaliste näitlejate puudumine kuldmehe kandidaatide hulgast. Kõigil on muidugi boikotiõigus, kuid kas pildil püsimine ei annaks sõnumit paremini edasi?
