Eesti kinodes jookseb režissöör Barry Jenkinsi poolautobiograafiline draama „Kuuvalgus”. Tegemist on südamiku looga, kust tunneb ära nii „Kevade” kui ka „Naerata ometi” motiivid. Olgugi et filmi tegevuspaik on USA linn Miami ja filmis ei mängi ühtegi valget näitlejat, puudutab see teos igaühe südant, nahavärvist ja muudest omapäradest olenemata.

Kaamera jälgib peategelase (kelle nimi on vanust mööda Little, Charon või Black) elu lapsepõlvest täiskasvanueani ja pole vist liig öelda, et film, kus peategelane naeratab esimest korda alles 51. minutil, on ääretult kurb. Kuid samal ajal on „Kuuvalgus” ikkagi tüüpiline Ameerika film – mitte ainult probleemide või olustiku poolest, vaid kuna filmi lõpp on (peaaegu) happy.

Rakvere jõulukuusk

Rakvere kardab LGBT filmifestivali.

Samal ajal kui geitemaatikat puudutav „Kuuvalgus” kandideerib kaheksale Oscarile, otsustas Rakvere linnavolikogu kavandatava LGBT filmifestivali rahalisest toetusest ilma jätta. Geifilmide avalikus linastamises näevad kohalikud poliitikud seksuaalvähemuste propagandat, mis ei sobi kokku Rakvere hea mainega. Samuti jäeti „ajapuuduse tõttu” ära võrdõigusvoliniku Liisa Pakosta kõne, milles ta soovis volinikele nende kohustusi meelde tuletada. Rakvere rahvaesindajate käitumine tekitab nördimust, sest seni on linn jätnud eesrindliku mulje. Seda eelkõige tänu julge kujundusega linnaväljakule, teatrifestivalile Baltoscandal ja suvisele skulptuurikilomeetrile. Kas see on olnud pelgalt fassaad, millega maskeeriti oma kitsast silmaringi?