2016. aasta jalgpalli EM-i kvalifikatsiooniturniir on jõudnud poole peale ja Eesti võib nelja teenitud punktiga rahul olla. Tahapoole jäävad 15 meeskonda, Soomega ollakse viigis.
Aga vaat väravate löömisega on asi kurjast. Eestil on kirjas ainult üks tabamus ning sellega jagatakse Malta, Liechtensteini, Kreeka ja Gibraltariga eelviimast kohta. Viimane on meie alagrupikaaslane San Marino, kes pole vastaste väravavõrku üldse sahistanud.
Kui koondislased ei ole aru saanud, miks nad platsil ringi tormavad, siis tasuks ehk lugeda Vikipeediat, kus on öeldud: jalgpall on sportlik pallimäng, milles kahe 11-liikmelise võistkonna eesmärk on toimetada jalgpalliks nimetatav kerakujuline mänguvahend ristkülikukujulisel muru- või kunstkattega väljakul vastase väravasse.
• Õpetaja ja õpilase järjekordne duell
Võrkpalli Eesti meistrivõistluste finaalis lähevad kokku Tartu ja Pärnu, peatreeneritena õpetaja Andrei Ojamets ja õpilane Avo Keel. Oli ju Ojamets see, kes 2000. ja 2001. aastal legendaarse ESS Pärnu, kus Keel sidemängijana tegutses, koduseks tšempioniks tüüris.
Olgu nende hierarhiline suhe milline tahes, kõvad on mõlemad. Ojametsal ripub seinal 28 treenerina võidetud Eesti meistrivõistluste medalit, neist 10 kulda. Keel on lootsina oma meeskonna kümme aastat järjest finaali viinud ning võitnud kuus kulda ja kolm hõbedat. Mängijana teenis ta kaheksa kulda ja hõbeda, seega pronksi Keelel pole.
• Taevaisa armastab Jaanimaad
Legend räägib mehest, kel läks järjest kõik untsu ja kui ta lõpuks taeva poole hõikas: „No miks, jumal, miks?”, siis kostis pilvedest hääl kui kõuekõmin: „Sest ma ei armasta sind, kohe üldse ei armasta.”
Käsipallur Dener Jaanimaal läheb vastupidi, kõik sujub kui siidi. Küll ta on üritanud ala vahetada, mänginud vahepeal korvpalli ja rulatanud, pühendunud pokkerile ja teeninud kopsakaid summasid, aga lõpuks ikka käsipalli juurde tagasi jõudnud.