Eestimaalane, kes Eestile mis tahes moel selja keerab, saab üldjuhul valusalt nahutada – reeturluse eest. Nii ka U-21 jalgpallikoondisest (esialgu ajutiselt) loobunud Frank Liivak (pildil) ja Bogdan Vaštšuk. Noormeeste põhjendused olid kindlasti vähemalt natuke ähmased ega sisendanud treeneritele kindlust, et saata järgmiseid kutseid. Kui Liivak on solvunud „Hollandi afääri” reaktsioonide peale ja Vaštšuk soovib sügaval hingesopis esindada hoopis Venemaad, on lugu hullem. Muidu tasub andekatele mängijatele siiski uks lahti hoida.
• Uksekella-Mo
Võib kindel olla, et Briti jooksustaari Mo Farah’ lugu saab müüdimurdjaks. Jätad kahele olümpiaeelsele dopinguproovile ilmumata ja tood ettekäändeks, et ei kuulnud uksekella (tunni aja jooksul!). Eks nüüd saa näha, kas õigusemõistjatel on julgust lähtuda reeglitest (sportlane peab koodeksi kohaselt olema ettenähtud kohas ja kaks andmata proovi on ikkagi poole rohkem kui üks õnnetu juhus) või saab järjekordse sissekande mahukas teos „Kuulus ja rikas atleet pääseb hullemast”.
• Lootuse-Laane
Miks on Andreas Laane etem tegelane kui Sandor Liive? Nii küsis mõnigi, kes ei ole (kiratseva) koduse suusaeluga ehk kõige paremini kursis. Mõistagi, alaliidu juht ei too ju medaleid. Ent ta on siiski selle eelduste tagamiseks olulisim lüli. Kui medalitest ollakse valgusaastate kaugusel ja sisemises konnatiigis pulbitseb juba pikemat aega, on muutust sageli vaja lihtsalt muutuse enese pärast. Et luua impulss uueks alguseks.
