Vehklejate kordaminekuil ei näi olevat lõppu ja tundub, et on vaid aja küsimus, kui nad tõusevad tiitlivõistluste medaliarvestuses senisest edukaimast alast kergejõustikust mööda. Ometi pole Eestis erilist vehklemisbuumi märgata. Miks? Võib-olla on üks põhjus see, et edust hoolimata pole vehklemine sattunud rahvusringhäälingu tõhusasse valgusvihku. Tiitlivõistluste ja MK-etappide otseülekanded muudaksid epee varem või hiljem Eesti rahvusalaks. Midagi pole teha, Eesti suusatajad ei sekku lähiajal medalivõitlusesse. Võiks hakata tutvustama uusi alasid, milles oleme praegu osavad.
Eesti klubi Poolas
Pärast Keith Puparti siirdumist Poola meistriliigasse Lubini Cuprumi ridadesse võib seda võrkpallimeeskonda rahumeeli nimetada Eesti klubiks. Cuprumiga liitus veidi varem nurgaründaja Robert Täht, võistkonda dirigeerib Eesti koondise rumeenlasest loots Gheorghe Crettu ja statistikuna tegutseb seal Alar Rikberg. Kuus aastat Prantsusmaal mänginud Puparti jaoks oli see karjääriredelil kindlasti samm edasi. Mine tea, äkki mahub mullu napilt poolfinaalist välja jäänud Cuprumisse veel mõni koduklubi otsiv eestlane? Igal juhul tuleb sel klubil nüüd silm peal hoida.
Teisest liigast lahutas…
Eesti kergejõustikukoondis jäi võistkondlikul EM-il napilt esiliigasse püsima, edestades pärast 40. ala Leedut kõigest 1,5 punktiga. Väljalangemine oli sõna otseses mõttes juuksekarva otsas. Näiteks läinuks kaks punkti Eestile maksma, kui Marek Niit oleks läbinud 200 meetri jooksu kaheksa sajandikku aeglasemalt või kui Ksenija Balta oleks kaugushüppes kirja saanud seitsme sentimeetri võrra lühema õhulennu.
