LPäevik – sport
Jalgpall areneb. Ja areneb…
Eesti jalgpalli kohta kasutatakse tihti sõna „arenev”. Kohalik liiga on asjatundjate sõnul palju edasi läinud ja koondis treener Magnus Pehrssoni käe all tublisti edenenud. Kahtlemata tehakse selle nimel tööd, aga mõned asjad ei sobi kuvandisse. Näiteks koondise liidri Konstantin Vassiljevi väide Postimehe veergudel, et Eesti liiga on 10–15 aasta taguse ajaga võrreldes oluliselt kehvem. Või kui tulemused ei kinnita arengut. Kohalikud klubid pidid mullusega võrreldes olema tuumakamad, aga eurosarjas pääses seekord ainult Nõmme Kalju teise ringi ja siis oli audis temagi. Mängisime nüüd Sloveenia vastu väidetavasti paremini kui mullu, kuid seekord saadi võidu asemel kaotus. Eelmises EM-valiksarjas jagasime uhkelt 17.–20. positsiooni, nüüd platseerume eeldatavasti kohtadele 25.–32. (loodetavasti ei lähe kehvemini).
Vutijutud ja tulemustest lähtuv tavaloogika võiksid veidi rohkem põimuda. Eesti jalgpallielus on tõepoolest paljud asjad üsna hästi, aga edasiviivast argumenteeritud kriitikast jääb vajaka. Käesoleva valiktsükli eel püstitas koondis eesmärgiks grupist edasipääsu. Pärast Sloveeniale allajäämist kirjutasid vutiajakirjanikud üksmeelselt kustunud unistusest, sõna „eesmärk” näha ei olnud. Keegi ei päri alajuhtidelt ebaõnnestumise kohta aru ega küsi, kas ja mida tehti valesti.
Aga venelased?!
Pikka aega on räägitud, et äkki peaksime korvpallikoondise tarbeks kodustama tasemel välismaalase. Teistel kõigil ju on. Üks tumedama nahaga korvpallur koondisesärgis võiks kogu ühiskonnale hästi mõjuda, iseäranis selle sõidame-motikatega-Vao-pagulaste-juurde-ja-hirmutame-neid-veidi osale. Valida võiks mehe, kel Maarjamaaga mingi side (aastaid siin mänginud, eestlannast pruut vms) ja kes tahaks veidigi keelt õppida.
