Vaene Eesti riik, tahaks ohata. Viis miljonit mainekujundusprojektile, millega saame tähelepanu ainult mõneks päevaks ja mille puhul ei lähe fookus kaugeltki sellele, kus too sündmus aset leiab. Just niisugune lugu jalgpalli UEFA Superkarikaga paraku on. Leidub paremaid investeeringuvõimalusi.

Näiteks meie peatne vastane Inglismaa soovib koondise etteotsa Pep Guardiolat ja pakub talle 13,5 miljoni eurost aastapalka. Oma viiekaga saaksime palgata neljaks kuuks viimase kümnendi edukaima treeneri. Ehk teeks suur mees väiksele riigile ka hinnaalandust. Võin mürki võtta: rahvusvahelisest meediast kõlaks sõnapaar „Eesti jalgpall” vastu märksa põhjalikumalt ja kauem.

Peaks aga Guardiola Aivar Pohlakule juhuslikult eitavalt vastama, pole ka hullu. Ka Jürgen Klopp ja Fabio Capello on vabad mehed. Mainet kujundavaks sildtreeneriks passiks neist igaüks. Ja veel mõni neljas ja viieski.

Telemaastiku uued ja vanad

See, et rahvusringhäälingul spordi suurprojektide tarvis raha napib, pole enam uudis. Nii on viimasel (loe: Margus Allikmaa) ajal olnud ja nii nähtavasti ka jääb. Kas pidada nüüdset kärpeohtu hädakisaks, väljapressimiseks, riigi lolluse või kanali enda kehva majandamise tagajärjeks, on suuresti juba maitseasi.

Mis puudutab konkreetselt olümpiamänge, siis siin teeb turuolukorra igas mõttes huvitavamaks tõsiasi, et ERR pole enam monopoolses seisus. Konkurent Viasat Sport Balticu juht Kalev Kruus jõudiski juba rahustavalt öelda, et ERR-il pole vaja püksirihma pingutada, televaataja näeb olümpiat praktiliselt täismahus ka teistest kanalitest.

Siinkohal on mul sõnum headele kolleegidele Ott Järvelale ja Peep Pahvile Õhtulehest ja Postimehest: võite rahumeeli olümpiaprojekti arvelt kokku hoida, Eesti Päevaleht ja Delfi on täie rauaga kohal!