Pärast Sergei Pareiko otsust karjäärile joon alla tõmmata teatas Eesti jalgpalli liidu president Aivar Pohlak: „Jalgpalliliit väärtustab Pareiko panust viimase kuue aasta jooksul. Oleme lahkumismängust juba ka treeneritega rääkinud.” See tähendab, et väravavahile tehakse erand. Temast saab esimene, keda peetakse sel viisil meeles, hoolimata ainsa nõude (sada mängu koondises) täitmata jätmisest.

Pareikol on kirjas 64 A-maavõistlust. 64, mitte 94 või isegi 84. Väärtustatakse tema 64 mängus ja kuue aasta jooksul (tegelikult küll üheksa) antud panust. Mille poolest tuleb sellesse erilisemat suhtuda kui Sergei Terehhovi 94 mängu kümne, Andrei Stepanovi 89 mängu 13, Marek Lemsalu 86 mängu 15, Urmas Kirsi 80 mängu kaheksa, Teet Allase 73 mängu kümne, Viktor Aloneni 71 mängu üheksa või Urmas Rooba 70 mängu 12 aasta jooksul? Kas erand tehakse ka Aleksandr Dmitrijevi puhul, kui tal ei tule ümmargust arvu täis? Praegu on ta sinises rüüs olnud 11 teenistusaastat ja 93 kohtumist. Kas ka Tarmo Kingile (82)? Konstantin Vassiljev (81) vast ikka venitab sajani välja.

Raju reede

Pilk (lähi)tulevikku. Ees ootab tõesti raju reede. Kell 21.45 algab Inglismaa ja Eesti jalgpallimatš Londonis Wembley staadionil ning kell 22 Eesti ja Itaalia võrkpallimatš EM-finaalturniiri avavaatusel Torinos. Siinkohal pole eesmärk õhutada aladevahelist vaenu. Risti vastupidi. Selliseid õhtuid tuleb meil ette kahetsusväärselt harva. Näiteks Soome spordisõbrad pidid mullu sügisel korduvalt kahe käega peast kinni hoidma, sest korv- ja võrkpallikoondis madistasid MM-finaalturniiril täpselt samal ajal.

Neutraalne tugitoolisportlane talitab sel reede õhtul südamehääle, parema äratundmise vms järgi. Mina igatahes – kui töökohustused lubavad – kavatsen otsida abi tehnoloogiaajastu imevidinatest. Kõigepealt võrkpall otsepildis ja seejärel jalka ajamasinast. Arvutid ja telefonid panen nii kauaks kinni…