Tore, et aasta sportlaste valimise eel kired kuumaks köetakse. Mitte ehk niivõrd meedias, kuivõrd ringkondades ja sektsioonides. Alguses vaetakse (loe: vaieldakse), kes peaks Kristjani saama, ja hiljem vaetakse (loe: vaieldakse), miks see valis selle ja too tolle.
Tegelikult on meil isegi hästi läinud, sest suurt probleemi ei ole saavutuste hindamisel tekkinud. Medal maksab. Taasiseseisvumise järel on Kristjani saanud vaid üks sportlane, kes pole tiitlivõistlustel midagi korda saatnud: Kaia Kanepi 2008. aastal. Ent toona polnud tal konkurendiks ühtki medalinaist.
Aga mis juhtuks siis, kui näiteks järgmisel aastal võidaks Ott Tänak neli ralli MM-etappi, Rein Taaramäe legendaarse klassiku Pariis – Roubaix, Ragnar Klavan Saksamaa jalgpalliliiga, Margus Hunt Super Bowli, Tanel Kangert tuleks Tour de France’il kolmandaks ja n-ö olümpiasportlastel oleks vastu panna üks hõbe Rio de Janeiro mängudelt. Kas Kristjani saaks too hõbedamees?
Valitsuse kolmesed
Kui Eesti Vabariigi valitsus pärast kevadisi valimisi paika sai, tõdes Euroopa-mees Siim Kallas, et seal on söödumehi rohkem kui punktiviskajaid. Peaminister Taavi Rõivas tõrjus, et tegelikult on ministrite seas hulk kolmeste viskajaid.
Hea kolleeg Tarmo Paju palus meenutada korvpalli kuldset tõde: kolmestega võidetakse mänge, aga mitte tiitleid. Seda esiteks. Ja teiseks: nüüd, kui valitsusel on esimene aasta läbi, kui palju kolmesed siis visati? Keda võideti? Majanduskasvu arvestades Euroopas mitte just paljusid vastaseid.
Kus on lumi?
