Eesti käsipallikoondise pommitaja Dener Jaanimaa pani kõigile Eesti pallimängijatele eeskujuks maha võimsa verstaposti. Ainuüksi leping THW Kieliga on saavutus: Saksamaa klubi kujul on tegemist viimase kümnendi kolmekordse Meistrite liiga võitja ja alalise final four’i pääsejaga. Niisiis juhtus, et eestlase eelmise tööandja Hamburgi õnnetus (pankrot) osutus Jaanimaa jaoks õnnelikuks.

Nalja nabani

Kui paaritunnise vahega teatavad EOK presidendiks kandideerimisest Hannes Võrno ja Urmas Sõõrumaa (järjekord ajalises, mitte tähtsuse või tähestiku järjekorras), siis lihtsalt ei saa jätta küsimata: kas tulemas on tõsine üritus või komejant? Hindan Võrno esinemisoskust ja huumorisoont kõrgelt, aga sellistel kaalukaussidel võrreldes… Üks on pikalt sporti panustanud – nii raha kui ka juhtimiskogemusega. Teine? Tuleb nõustuda ühe kommentaatoriga: nagu Kiir Venemaale mõisavalitsejaks. Enne tuleb ikka alg- ja põhikool läbida. Mis siis muud, kui ootame Sõõrumaale reaalseid vastaseid.

Kohtuniku kadunud taju

Paras vigurivänt on ka korvpallikohtunik Rain Rannamets. Hea küll, panustas ka oma mängu(de)le. Aga rääkida seejuures, et kohtunik ei saa mängu mõjutada ja et ta ei tea, kas sekka sattus ka enda vilistatud kohtumisi? See pole enam isegi kaitsetaktika, vaid sulaselge reaalsustaju kaotamine.

Lootuste purunemine

Mis toimub Kaia Kanepiga? Nii oleme viimastel aastatel pidanud küsima kahetsusväärselt sageli. Nüüdne pikk-pikk viirushaigus ja FedCupi turniirist loobumine tekitab taas sügavat kurbust. Ühelt poolt Kanepi enda pärast: kas ta suurepärane karjäär hakkab tõesti lõppema? Teisalt Eesti tennisenaiskonna luhtunud võimaluse pärast teha ses sarjas midagi suurt.