Anett Kontaveiti andekusest on palju räägitud. Teinud mullu US Openil jõulise läbimurde, purustas ta nüüd järjekordse piiri. Acapulcos alistatud Sara Errani (WTA 17.) on esimene maailma 20 parema sekka kuuluv naistennisist, kelle Kontaveit alistas.
Kontaveit mitte lihtsalt ei võitnud WTA pingerivis ka viiendal kohal olnud Erranit, vaid põrmustas ta (6 : 1, 6 : 3). Tennisespetsid tõdesid üksmeelselt: kuulsal itaallannal polnud noorukese eestlanna vastu võimalusepoegagi. Eks kvaliteedimärk ole ka tõsiasi, et kõigest 20-aastane Kontaveit on Mehhikos löönud järjest kahes setis auti kaks varasemat suure slämmi turniiri finalisti – see ei saa olla pelk juhus ega pime õnn.
Ühtlasi tuleb endiselt arvestada: ebastabiilsus on Kontaveiti mängu ja tulemustesse (veel) justkui sisse kirjutatud. Ent tehtud areng on silmatorkav ja maailma edetabelis tõuseb ta uuel nädalal vähemalt kümmekond kohta.
Presidendiralli ohud
Ülivõimsalt ajaloo tihedaim konkurents Eesti olümpiakomitee presidenditoolile on tekitanud sugugi mitte ebareaalse ohu, et uus juht jääb kevadel valimata. Poliitjõud on küll koondunud Jüri Ratase seljataha, ent supp on ometi sedavõrd paks, et toetushääli kokku saada pole teps mitte lihtne. Üks ja kindel võidumees ei pruugigi eristuda.
Kelle huvides see oleks? Kas EOK senise peremehe Neinar Seli huvides, kes on paljude arvates liiga kauaks ametisse jäänud, kuid tegelikult ei soovi veel lahkuda? Kuluaarid mitte ainult ei sosista, vaid kõmisevad mitmel häälel: just tema on Hannes Võrno seljataga. Kas siit tasub otsida rivaalide laimukampaania põhjuseid?
