Alati ei lähe kõik soovide kohaselt – tahad parimat, aga välja kukub nagu alati. Esmaspäevase Eesti Päevalehe kommentaaris sai kirjutatud Kelly Sildaru nn surmapattudest, kuid see, mis pidi kõlama, ei kõlanud.

Teinekord juhtub, et sinust ei saada aru, kuid vale oleks süüdistada teist osapoolt. Ehk oli tõesti julm laduda lõigud lugejate kommentaaridest, kus Sildaru sõna otseses mõttes sõimatakse, ühte ritta. Aga paraku on need kommentaarid reaalsus. Mõistmatu reaalsus. Miks kirjutavad inimesed täiesti süüdimatut teksti ning teevad sellega teisele haiget ja halba? Kibestumisest? Mida sellega saavutatakse? Enese heaolu – ja seda teiste kulul?