Uue valitsuse esimeseks proovikiviks sai kütuseaktsiisi tõus. Nimelt tõstetakse järgmisel neljal aastal kütuseaktsiisi bensiini puhul 10% aastas, diislikütusel 2016. aastal 14% ja järgmistel aastatel 10%. See otsus vihastas aga suure hulga inimesi välja. Ja mitte ainult. Õli valas tulle seegi, et enne valimisi ei räägitud kütuseaktsiisi tõstmisest suurt midagi ja ka nüüd käsitletakse seda vaid paratamatu katteallikana. Taavi Rõivase väljaütlemised, et inimesed võiksid endale odavama auto osta ning kütuseaktsiisi tõusu võis igaüks nende programmist välja lugeda, mõjusid samuti pigem tuld sütitava kui rahustavana. Et kütuseaktsiisi tõus ei mõjuta pelgalt autoomanikke vaid suurt osa tööstusharusid, polegi võimatu, et valitsusel tuleb peatselt rinda pista ka meeleavaldustega, sest Facebookis on leheküljel „EI Kütuseaktsiisi tõusule!“ toetuse andnud juba üle 60 000 inimese ning aktivistid ootavad Tartus ja Tallinnas asuvatele meeleavaldustele kohale koguni 10 000 inimest.

Eesti Raudtee võib veel ühest juhist ilma jääda

Sel nädalal ilmus päevavalgele ka järjekordne segadus Eesti Raudtee ümber. Nimelt selgus firma siseauditist, et ärimees Oleg Ossinovski firma Skinest Wood tõmbas Eesti Raudteel naha üle kõrvade: lepingu järgi müüdud 10 000 tammepuidust liipritest olid osa hoopiski pöögist. Probleem pole üksnes paberil, sest kui tammeliiper peaks raudteel vastu pidama ligi 30 aastat, jagub pöögist tehtud liiprist vaid kümneks aastaks. Eksperdid süütut eksitust ei usu, sest asjatundjad peaksid kahel puidul vahet tegema juba silmaga. Nii püsib kahtlus, et vale kaup võeti vastu teadlikult ja dokumente võidi võltsida. See võib aga ametist viia juba järgmise Eesti Raudtee juhatuse liikme.

Nõunik andis lõpuks nõu

Neljapäeva õhtul lõi kogu Eesti meedia kihama Ruta Arumäe hävitav arvamusartikkel Postimehes. Hävitav selles mõttes, et peaministri büroos neli kuud majandusnõunikuna töötanud Arumäe tegi oma loos peaministri ja valitsuse töö pihuks ja põrmuks. Rõivas huvituvat nõu asemel enam oma nutitelefoniekraanist ning riiki juhitakse Exceli tabeli tehete mitte aga sisuliste analüüside põhjal - Arumäe väitel ei küsitud talt nelja kuu jooksul kordagi nõu. Ometigi ei saa Arumäe kirjutist siiski päris analüüsina käsitleda, sest emotsioonide kõrval jäi näidetest puudu. Ka heidetakse analüütikule endale ette liigset passiivsust. Igal juhul on aga debatt valitsuse otsuste sisu, analüüside vajalikkuse ning nõunike rolli üle tervitatav.
Ruta Arumäe