Vaevalt Eston Kohveri kohtuotsus kedagi üllatas. Küll aga üllatas mind (meeldivalt) see, et president Toomas Hendrik Ilves kohtus Eston Kohveri abikaasa ja lastega. Inimlik ja ilus žest. Kohveri juhtum oligi muutunud õõnsalt kõlavaks poliitiliseks sõnamulinaks. Taotleti vabastamist ning juhtunut mõisteti hukka ja nimetati ebaseaduslikuks, aga olukorra tegelik tähendus oli tuhmunud. Kõrvale oli jäänud inimlik mõõde. Venemaale ei röövitud üksnes ohtliku ja salajase ameti esindaja, vaid ühe Euroopa riigi kodanik, kellel on kodus pere ja sõbrad. Tal on lapsed, kes teda igatsevad. See, mis Eston Kohveriga tehti, on kõiki meile mõistetavaid norme eirav. See oli barbaarsus. Ei saa ega tohi unustada, et Euroopa Liidu kõrval asub riik, kus arvatakse, et ühe inimese röövimine on riikliku poliitikana aktsepteeritav.
Savisaar on tagasi
Tallinna linnapea tegi kahtlemata võimsa comeback’i. Temaga lähemalt kokku puutunud räägivad, et vanameister on praegu paremas vormis kui mõni aasta tagasi, ammu enne ränka haigust ja jala kaotust. Taasiseseisvumispäeval näitas Edgar Savisaar, et on väga hästi taastunud. Eksisid kõik need, kes kevadel pärast tema haiglasse sattumist eeldasid, et poliitikasse ta kindlasti ei naase. Savisaare püüdlused Tallinnast oma miniriiki ehitada on küll kohati naeruväärsed, aga eriti pärast üleeilset ei saa enam keegi eitada, et Edgar Savisaares on sisu ja sitkust. Tal on jõudu, sest pärast nii ränka haigust igaüks nõnda tõusta ei suuda. Ta on kahtlemata ka suur lavameister, sest oskas oma naasmiskõnest teha sedavõrd võimsa sündmuse.
Taasiseseisvumispäev
On nurisetud, et eestlased ei suhtu taasiseseisvumispäeva piisavalt pidulikult. Linnarahvas käib tähtpäeva auks korraldatud avalikel üritustel ja ka maakohtades avatakse siin-seal mõni mälestuskivi, aga suurt traditsiooni pole. Ei ole sellist jõulude ja uusaastaga või kasvõi emadepäevaga kaasnevat kindlat kombestikku ja ühtsustunnet. Või siiski? Niipalju kui minu sõprus-, tutvus- ja naabruskonnas kuulda oli, on eestlastel siiski ka 20. augustil üks kena ühine traditsioon: vaba päev keset nädalat on ju õige aeg tööd murda! Naabruskonnas huugasid pea igas aias saed, murutrimmerid ja hekilõikurid. Kuulsin, et eakamad sugulased olid tähtpäevale sättinud taimevahetuse. Facebookis nägin, et nii mõnigi sõber oli vaba päeva sisustanud remondiga või soetanud üht-teist tarvilikku kodumajapidamisse. Võib-olla see ongi parim iseseisvumispäeva ja eestluse traditsioon? Mis seal tühja ikka lippe lehvitada ja paraadi pidada, kui oma riik ja kodu ülesehitust vajab. Lipu saab ju toimetuste kõrval vardasse tõmmata, et õhtul selga sirutades korraks vabasse taevasse vaadata ja sellest rõõmu tunda.
