Kui ilmsiks tuli mastaapne Tallinna Sadama altkäemaksuafäär ja Edgar Savisaare korruptsioonikahtlus, imestas nii mõnigi avalikult, et sedalaadi, justkui pigem paarikümne aasta tagusesse aega kuuluvad skeemid tänapäeva Eestis üldse aset leiavad. Vara imestasite. Viimane nädal näitas, et „määrimine” käib endiselt ka rohujuuretasandil – loovuta õigele inimesele teatud arv rahatähti ja juhiluba või uus identiteet on sinu.

Kodanikke reeglite ja nõuetega üha karmimalt ohjeldav riik – näiteks täisväärtusliku juhiloa saamise protseduur nõuab aastaid ja eri koolitusi – on ilmselgelt jätnud lõtku omaenda ametkondade reeglitesse ja kontrollisüsteemidesse. Kvaliteetsem liikluskasvatus või selgete nõuetega kodakondsuspoliitika on paljas sõnamulin, kui tegelikult on iga dokument igaühel võimalik hankida. Selle vahel, mida nõuab riik endalt ja mida kodanikelt, paistavad praegu käärid.

Loll ja liitlassuhted

Sõjaväelased ei ole üldiselt inimesed, kes kurdavad, hädaldavad ja niisama tühjast vingu kisuvad. Seepärast ei ole ka tänu õhuväe ülemale Jaak Tarienile avalikkusesse jõudnud liitlasvägede komandöride mure meil lokkavast rassismist kaugeltki tühiasi. Tõesti raske on ette kujutada, miks peaks mõni näiteks USA Colorado osariigist pärit mustanahaline noormees soovima kodust kaugel oma elu kaalule panna inimeste eest, kes teda mõnitavad.

Öeldakse, et rumalus on õppimisega ravitav, aga lolli parandab ainult haud. Ilmselt on solvajate seas nii ühtesid kui ka teisi. Esimestele soovitus: kui pärast mustanahalise sõduri solvamist oma Leedus juppidest kokku pandud autosse istute ja mõne gängstaräppari plaadi üürgama panete, vaadake ka oma iidoli pilti.

Toolidesse aheldatud lapsed

Sel nädalal avaldatud uuringust selgus, et Eesti kooliõpilased liiguvad isegi vähem kui täiskasvanud ja ainult viiendik lapsi on vajalikult määral füüsiliselt aktiivsed. Lapsevanemad kurdavad, et liikumisvõimalusi on eriti linnakeskkonnas vähe, rohkem võiks olla nii palliplatse kui ka rularampe. See on muidugi õige, aga mitte probleemi tuum. Kehalise kasvatuse tundide arvu suurendamine ei tee ka kindlasti paha, aga milliste tundide arvelt seda siis teha? Õpilase koolipäevad koos koduse õppimisega on niigi liiga pikad.

Küllap tuleks lapsevanemal linna- või haridusametnike poole näpuga näitamise asemel kõigepealt peeglisse kiigata. Kui nutiajastu eelsel ajal polnudki eriti muud võimalust võsukesest puhkust saada, kui talle pall kätte kanda ja ta õue juhatada, siis nüüd pistetakse pihku arvutihiir või mängukonsool. Kes pistab? Ikka seesama lapse ema-isa, mitte mõni ametnik. Vähemalt nädalavahetusel on perel ometi aega koos liikuda, isegi kõledal sügisel. Kui ilm on halb, on olemas ka ujulad või kasvõi keeglisaal.