PKC teade üle 600 inimese koondamisest ja Keila tehase sulgemisest on kohalikele väga valus uudis. Peaminister Taavi Rõivas tõttas kinnitama, et riik aitab töötukassa kaudu, nii kuis vähegi suudab. Juba teine suurkoondamine paari kuu jooksul näitab selgelt, et odava tööjõu riigiks olemise etapp hakkab Eestil läbi saama. PKC juhid tunnistasidki, et siin on lihtsalt liiga kallis toota. Iseenesest peaks see olema positiivne: oleme alati tahtnud allhankemaa staatusest pääseda. Küsimus on aga, kas riigijuhtidel on olemas mingisugune plaan, kuidas üle minna suuremat väärtust kandvale majandusele. Seni pole sellist plaani näha olnud.
Silmad kinni libedal jääl
Olukord, kus maanteedel juhtuvad õnnetused seetõttu, et teid pole piisavalt hooldatud, on pehmelt öeldes kuritegelik. Mitu aastat on kehtinud määrus, mis seab teede libedustõrjele kõrged nõudmised, aga kuna hooldajatega kehtivad veel vanade nõuete järgi tehtud lepingud, siis määrust lihtsalt ei täidetud. On raske uskuda, et ministeerium sellest midagi ei teadnud. Miks siis uusi lepinguid ei sõlmitud? Kas kardeti kohtuasju ja hoolduse suurenevat rahakulu? Leping lõpeb juba kahe aasta pärast – kannatame ehk ära? Arvestades seda, kui kiirelt käsutas majandusminister Kristen Michal maanteeameti lepinguid ringi tegema, paistab, et mingit suurt takistust ei olnud selleks varemgi. Keegi lihtsalt ei tegelenud sellega.
Rõivase madal reiting
Eesti Päevalehe tellitud uuring näitas, et jaanuaris sai peaminister Taavi Rõivase töö keskmiseks hindeks 2,57. Nii madal pole see uuringu ajaloos veel kunagi olnud. Põhjuseid ei pea kaugelt otsima. Ükskõik, kes täpselt ja mille pärast parasjagu valitsuses omavahel tülis on, langeb vastutus valitsusjuhi kaela. Rõivas on lasknud koalitsiooni osapooltel kraagelda, mistõttu pole avalikkuse usk valitsuse koostöövõimesse kuigi suur. Kuigi poliitikud räägivad, et ei pea reitinguid millekski, on just toetusnäitajad need, mis tegutsema panevad. Ilmselt näeme õige pea, mida reitingute tõstmiseks ette võetakse ja kas sellest ka abi on.
