Luule Komissarov homses LP-s: ootan päevi, kui ei pea öösärgist üldse välja tulema
Luule Komissarovil täitus 50 aastat laval olemist ja ikka on ta Ugala teatri üks hõivatumaid näitlejaid. Tekib küsimus: kuidas ta seda teeb? Sedasi, et käib igal hommikul Viljandi Paala järves ujumas, tantsitab teatri pidudel hommikutundideni noori kolleege ja on õppinud pensionipõlve üksinda nautima. Sellest kõigest rääkides on Luule väsimus minutitega kadunud ja naerupahvakad saadavad meie vestlust algusest lõpuni. Ka elu kõige raskemate aegade kirjeldamise võtab Lull – nii kutsuvad teda sõbrad – alati positiivse noodiga kokku.
Väike katkend homme ilmuvast meeleolukast intervjuust:
Luule Komissarov – millest te unistate?
Ma ei ole unistaja inimene. Olen tähtkujult lõvi. Mul on asjad lihtsalt kätte tulnud, mul pole olnud vaja unistada. Kuigi tahaksin küll näiteks nädalapäevad kodus olla.
Mis te teeksite need nädalapäevad kodus?
Vaataksin televiisorit ja loeksin. Ja eriti tahaksin niisuguseid päevi, kus ma öösärgist üldse välja ei tule. Terve päev lihtsalt logelen. Natuke vaatan televiisorit, natuke loen, natuke võib-olla maiustan. Kuigi ma pole üldse küpsetaja, siis sel vabal päeval öösärgis võiks küll ühe koogi teha. Selline on minu jaoks puhkus.
Mis raamat öökapil ootab?
Kivirähki „Maailma otsas”. Mul on selline harjumus, et ma ei jää enne magama, kui olen lugenud. Vahel olen nii väsinud, et ega üle kümne lehe ei jõua, kui raamat juba külili kukub. Ja viimasel ajal ma väga tõsiseid asju ei tahagi lugeda. Kuna ma olen nii palju tööl, siis tahan sellist lahedamat lugemist.
Teie kohta ongi öeldud, et armastate laval naeru mugistada.
See on jah ikka hull asi. Viimases tükis ma kohe palusin selle pärast kõigilt vabandust. Midagi ei ole teha, kui mul ikka see naerukajakas sisse tuleb. Kui üritad tagasi hoida, siis läheb aina hullemaks. Ma olen elu jooksul ikka partnerid lavale jätnud ja ka ära jalutanud, sest lihtsalt nii naljakas on, et ma ei suuda rääkida.
Pikka intervjuud Luule Komissaroviga loe juba homme ilmuvast LP-st!
