Luule Komissarov: ootan päevi, kui ei pea öösärgist üldse välja tulema

 (50)
Luule Komissarov
Luule KomissarovFoto: Priit Simson

Ma ei unista millestki, mul on asjad lihtsalt kätte tulnud, ütleb Luule Komissarov. Ainult vahel mõtleb ta, et tema elus võiks olla üks autoga härra, kes viiks etendusi vaatama.

Ugala raudvara Luule Komissarovi (73) päevad on tähelepanuväärselt kiired. „No vaata mind, ma olen nii väsinud, et võiksin kohe sinna garderoobi diivanile magama jääda,” teatab Luule tervituseks kallistades. Luulel täitus 50 aastat laval olemist ja ikka on ta Ugala teatri üks hõivatumaid näitlejaid. Tekib küsimus: kuidas ta seda teeb? Sedasi, et käib igal hommikul Viljandi Paala järves ujumas, tantsitab teatri pidudel hommikutundideni noori kolleege ja on õppinud pensionipõlve üksinda nautima. Sellest kõigest rääkides on Luule väsimus minutitega kadunud ja naerupahvakad saadavad meie vestlust algusest lõpuni. Ka elu kõige raskemate aegade kirjeldamise võtab Lull – nii kutsuvad teda sõbrad – alati positiivse noodiga kokku.

Teil möödub tänavu 50 aastat lavale astumisest, olete ikka üks peaosatäitjaid Ugala suvelavastuses „Kõrboja perenaine”. Tundub, et paremini ei saakski ühe näitleja karjäär minna.

Mul tõesti ei ole seda muret, et pole midagi mängida. Kaks eelnevat hooaega läks nii, et üks lõppes ja teine algas, mingeid pause polnud. Lõpuks olin kõige vanem ja kõige rohkem etendusi andnud näitlejanna. Nüüd natuke anti mulle puhata, nii pool aastat, aga tundub, et kohe läheb vana tempoga edasi.

Seda on teie jaoks kohati liiga palju?

Eks ikka jah, aga see läheb mööda. Asi on selles, et ma lihtsalt väsin. Ma ei tea, millest see tuleb. Võtan küll neid vitamiine, mis mulle soovitati. Tänavune talv oli raske, sest – nagu vanainimesel ikka –, põlved ja liigesed valutavad, aga nüüd ma hakkasin ujuma ja vaat see päästab. Hommikul kell kaheksa hüppan vette ja siis tuleb energia sisse.

Iga hommik käite Paala järves?

Just. See on harjutamise asi, ei midagi enneolematut. Kõik imestavad, aga mina ei tea, mida nad imestavad. Kuupäevaliselt hakkasin see aasta väga hilja ujuma, sest ma ei lähe enne vette, kui pole 16–17 kraadi. Mu tööriist on ikkagi hääl ja ma ei riski minna. Aga mul seal omad kohalikud kraadivad ja helistavad, et Lull, nüüd on 17 kraadi, hakka tulema. Muidu olen ikka aprilli algusest vette saanud, aga see aasta sain alles aprilli lõpus. 20 aastat juba käin, nii kaua, kui olen Viljandis olnud. Ma kohe ootan seda kevadet ja sügisel ujun ikka seni, kuni jää peale tuleb. Aga jääauk mulle ei meeldi. Seda peab iga kord lahti kraapima ja meil pole seal kuskil soojas riideid vahetada.

Paalalinna järves supleb Luule Komissarov lausa iga päev, varakevadest hilissügiseni. Foto: Elmo Riig

Olete 73-aastane. Kas sellises eas on veel võimalik leida asju, mis üllatavad, teha midagi, mida ei ole enne teinud? Nii igapäevaelus kui ka laval?

Oi, mul pole selliseid asju. Ma elan päev korraga ja olen õnnelik, et Ugala leiab, et olen siin ikka vajalik. Aga kui minna rollide liini pidi, siis läheb asi aasta-aastalt ainult hullemaks, sest nii kui uut rolli tegema hakkan, lööb kõik ette, et ühes ja teises olen täpselt sama asja teinud. Ma ei leia enam nüansse, mida ma pole teinud. Enda arust olen kõike iga kandi pealt katsetanud. Vaat see on üks 73-aastase näitleja raskus.

Unistate praegu veel rollidest, mis tegemata?

Ei, ma pole kunagi unistanud.

Aga elus üldiselt – millest te unistate?

Ma ei ole unistaja inimene. Olen tähtkujult lõvi. Mul on asjad lihtsalt kätte tulnud, mul pole olnud vaja unistada. Kuigi tahaksin küll näiteks nädalapäevad kodus olla.

Mis te teeksite need nädalapäevad kodus?

Vaataksin televiisorit ja loeksin. Ja eriti tahaksin niisuguseid päevi, kus ma öösärgist üldse välja ei tule. Terve päev lihtsalt logelen. Natuke vaatan televiisorit, natuke loen, natuke võib-olla maiustan. Kuigi ma pole üldse küpsetaja, siis sel vabal päeval öösärgis võiks küll ühe koogi teha. Selline on minu jaoks puhkus.

Mis raamat öökapil ootab?

Loe veel

Kivirähki „Maailma otsas”. Mul on selline harjumus, et ma ei jää enne magama, kui olen lugenud. Vahel olen nii väsinud, et ega üle kümne lehe ei jõua, kui raamat juba külili kukub. Ja viimasel ajal ma väga tõsiseid asju ei tahagi lugeda. Kuna ma olen nii palju tööl, siis tahan sellist lahedamat lugemist.

See pilt on küll tehtud töö juures, ent umbes selline võiks välja näha ka Luule Komissarovi ideaalne puhkepäev: natuke logelemist, natuke lugemist. Foto: Priit Simson

Teie kohta ongi öeldud, et armastate laval naeru mugistada.

See on jah ikka hull asi. Viimases tükis ma kohe palusin selle pärast kõigilt vabandust. Midagi ei ole teha, kui mul ikka see naerukajakas sisse tuleb. Kui üritad tagasi hoida, siis läheb aina hullemaks. Ma olen elu jooksul ikka partnerid lavale jätnud ja ka ära jalutanud, sest lihtsalt nii naljakas on, et ma ei suuda rääkida.

Mille peale viimati kajakas sisse tuli?

Nalja ei olnudki. Lihtsalt oli selline olukord, kus tulin šampanjaklaasidega lavale ja lauale asetades läksid need ümber. Ainult kaks tükki jäid püsti. Aga mulle sellest piisas, naer hakkas mu sees tuure koguma ja kui siis ühel hetkel pidime kõik vaikuses laua taga istuma, panin mina sellise naerupurtsaka maha, et lihtsalt õudne. Panin pea muidugi kohe alla, aga õlad vappusid naerust.

Olete kunagi kaasnäitlejatelt või lavastajatelt selle eest kurjustada ka saanud?

Ei ole. Kõik teavad, et mul on see sees. Vastupidi, nad mõtlevad spetsiaalselt minu jaoks nalju välja, sest nad teavad, et ma olen väga aldis. Nooruses oli ikka väga hull, näiteks kui keegi tegi meelega massistseenides nägusid. Siis mul tuli selline naer peale, et enam ei tulnud ühtegi sõna. Või näiteks ükskord tulid kolleegid mingis tükis lihtsalt lippudega lavale ja seisid, nagu olekski see etenduse osa. Ma lähen sellest kohe käima.

Aga millal te viimati nutsite?

Ema matustel. Ta on kuus aastat surnud. Siis nutsin küll, sest ta oli mul suur tugi ja tema surm oli nii ootamatu. Ta oli nii krapsakas, et oleks võinud veel küll elada.

Milline ema ta oli?

Mu lapsepõlves oli ta kuri. Tänapäeval öeldakse, et lapsele ei tohi sirakat anda, peab rääkima sõnadega, aga ma sain ikka sirakaid küll. Ma olin ikka halb laps. Meil oli Lihula alevis nii, et elasime emaga ühes alevi otsas ja vanaema teises. Olin kuskil kolmanda-neljanda klassi laps, kui vihastasin ühel õhtul ema peale nii, et panin kodust öösärgis ajama. Läksin mamma juurde. Aga mamma oli ka kange. Ütles, et ei-ei laps, nüüd jooksed sama teed pidi tagasi, mina sind vastu ei võta. Ta teadis kohe, et olen midagi korda saatnud, ega hakanud mind hellitama. No siis läksingi, pea norus, tagasi ja sain ikka siraka. Aga muidugi lõpu poole, kui ta minu juurde Viljandisse elama tuli, siis oli meil juba nagu sõbrannade suhe. Ta oli hea huumoriga ja meil oli väga lõbus.

Tänapäeval öeldakse, et lapsele ei tohi sirakat anda, peab rääkima sõnadega, aga ma sain ikka sirakaid küll.

Olite ise ka karm ema?

Ei olnud. Tütar sai küll minu käest paar sirakat, aga ei mäletagi, mille eest. Poja puhul aga mäletan, et ta sai minu käest ühe litaka vastu sääri ja ma ei suutnud seda iseendale andestada. Läksin kohe vetsu ja nutsin lahinal. Mõtlesin, et mille eest, miks ma pidin talle seda tegema, sest mõlemad olid tegelikult head lapsed. Mul ei olnud nendega üldse mingeid probleeme. Tegid sporti, õppisid normaalset, läksid ülikooli. Kõik on tehtud. Näiteks puberteediiga neil üldse ei olnud. Olen küll oma peas raalinud, et millal see neil oli, aga vaat ei meenu.

On teil alati nii palju tööd olnud kui praegu? Kui lapsed olid väikesed, kas siis oli nende jaoks rohkem aega?

See on üks probleem, mis oli mul väga hästi lahendatud. Mul oli vanaema, kes lapsi hoidis. Tema tuli sügisel, kui lapsed läksid kooli, minu juurde, ja kui lapsed kevadel lõpetasid, siis läks ära. Minul oli kogu aeg keegi kodus ja sain tööl käia. Seda polnud, et lapsed oleksid olnud hoidmata. Ja kui neil suvel puhkus oli, siis olid nad enamiku aega maal mu ema Endla juures.

Foto: Priit Simson

Oma lastele olete saanud samasugust tuge pakkuda?

Ei ole. Mul lihtsalt ei ole aega ja sellest on muidugi kahju. Ega me kuigi tihti ei näe. Aga kui näeme, siis olen täielik kanavanaema. Ema-isa seljataga annan ikka seda, mida ei tohi. Ostan krõpsu ja limpsi ning vaikselt annan natuke raha ka. Poeg alati kurjustab, et ta andis juba.

Millega lapselapsed tegelevad?

Üks lapselaps, Eva-Maria, lõpetab gümnaasiumi. Teine, Joonas, lõpetab 4. klassi Waldorfi koolis. Nemad on mõlemad poja lapsed. Tütrel lapsi ei ole. Ta on õpetaja, seega – nagu ta ise ütleb – on tal lapsi küll.

Kas tunnete ennast üksikuna, eriti nüüd, kus ema enam ei ole?

Aeg-ajalt küll. Kusjuures nüüd just paar nädalat tagasi juhtus selline kummaline asi, et nägin ema nii ehedalt unes, et kui silma lahti tegin, siis ei saanud aru, kas see oli uni või mis. Ema riidles minuga unes, et mis see ometi on, et sa ei saa seda korterit koristatud. Ütlesin, et ema, ma koristan, mul on kõik korras ja hästi. Ta ütles, et ei, sa oled nii lohakaks jäänud. Siis mõtlesin, et nii-nii, nüüd peab ta silmas kalmistut, kus ma polnud ammu käinud. Hakkasin kohe uurima, millal poeg saab mind sinna viia, sest muidu tuleb see mul jälle unes ette.

Kas midagi jäi emaga lõpus rääkimata, et ta unes kurjustab?

Haarasin telefoni, aga hädaabinumber ei tule meelde. Löö või maha, selline šokk.

Ma ei teagi. Me ikka lõpus seal haiglas rääkisime. Aga see kõik oli nii ootamatu. Mu ema oli suur jalutaja ja ühel päeval oli suur äike. Kui ilm korraks vaibus, siis teatas ema, et tema ikka teeb ühe tiiru. Ma veel ütlesin, et ära mine, aga ta läks ja mina jäin tuppa kuduma. Kui ta tagasi tuli, ei öelnud ta uksest sisse tulles midagi. Tavaliselt ikka hõikas tere. Ma küsisin, et ema, sina või, ja selle peale kostis ainult segast mõminat. Läksin siis vaatama ja tal oli üks näopool täiesti ära vajunud ja ta ei saanud rääkida. Ta oli insuldi saanud. Panin ta kohe istuma ja haarasin telefoni, aga saad aru, hädaabinumber ei tule meelde. Löö või maha, selline šokk. Läksin ruttu värisevi käsi teise tuppa, et mitte emale näidata, et number meelde ei tule. Täiesti õudne! Aga siis õnneks hetke pärast ikka tuli.

Kiirabi ei lasknud mul haiglasse kaasa minna, paluti mingi aja pärast helistada. Kui siis helistasin, öeldi, et meil on kurb teade: ema on halvatud. Ja nii ta elas veel kuu ja kümme päeva. Ise oli veel väga optimistlik ja mõtlesin, et ta tuleb sellest välja, aga vaat ei tulnud. Ma istusin seal iga päev ja rääkisin temaga. Korra isegi solvusin ta peale, sest ta oli väsinud ja käskis mul koju minna. Tol hetkel ei mõistnud ma seda.

Teid on solvununa üsna raske ette kujutada. Juhtub seda tihti?

Ei. Aga kui mulle haiget tehakse, siis lähen tõesti kurjaks. Olen paar korda elus ikka plahvatanud ka, aga endal on pärast nii halb meel.

Foto: Priit Simson

On teile elus palju haiget tehtud?

Ei ole. Üks kord.

See on kord, mis viis lahutuseni viimasest abikaasast Kalju Komissarovist?

Jah, aga ärme sellest räägime.

Aga räägime siis heast. Olete öelnud, et Kalju oli vanasti suur üllataja, tegi teile ohtralt kingitusi, oli selle koha pealt täielik meister. Kes teid nüüd niimoodi hellitab, kingitusi teeb ja lilli toob?

Mul on selleks lapsed ja lapselapsed. Alles emadepäevaks sain imeilusa kimbu.

Kas ei oleks tore, kui oleks keegi käevangu võtta ja koos teatrisse minna?

Seda olen ma küll mõelnud, et võiks olla keegi autoga härrasmees, kes viiks mind vahetevahel etendusi vaatama. Aga mitte midagi muud. Mingit vanameest ma endale koju ei taha. Vaatame teatri ära, võtame väikese pitsi ja siis igaüks oma koju. Aga üldiselt ma kellestki puudust ei tunne. Olen nii harjunud, juba kümme aastat olen üksi oma pensionipõlve nautinud.

Aga kes teil katkist pistikupesa parandab? Kas ise parandate?

Oo ei, ma ei oska lambipirnigi vahetada. Mul on tubli poeg ja teatris on ka mehi, kes saavad aidata.

„Õnne 13” fännid on mures. Kuhu on kadunud Laine?

Viimastes osades mind tõesti pole. See hooaeg olin ma 30 osast ainult 11-s. Paar korda on juhtunud nii, et ma pole saanud minna, aga üldiselt vist on mindud rohkem noorte teema peale. Ma ei saanud nüüd ka lõpupeole minna, et küsida, mis värk on. Eks ma sügisel uurin, kas stsenarist läheb teadlikult noorte peale üle või lihtsalt ei leia enam, mida vanadele suhu panna.

Foto: Priit Simson

Mis te arvate, kui vanad peategelased asendatakse noortega, siis kas „Õnne” püsib endiselt populaarne?

See nüüd kõlab küll enesekiitusena, aga ma ju näen siin Viljandis, kuidas noorteteema vaatajaid ei huvita. Ikka küsitakse, et Luule, kus sa oled. Ja märkasin, et nüüd on „Õnne” vaadatavus tahapoole langenud. Muidu oli ikka „Pilvede all” ja meie. Aga nüüd oleme päris seal seitsmendal-kaheksandal kohal.

Olete alati palju käinud vaatajatega kohtumas. Mida vaatajate otsene tagasiside teile annab?

Ma lihtsalt näen, kuidas nad vajavad, et ma nendega räägiksin. See on neile nii oluline. Ja mul ei ole kunagi ühelgi kohtumisel midagi negatiivset juhtunud, et ma ei peaks uuesti minema. Ma teen seda jututoa vormis, et nemad küsivad ja mina vastan. Ma ei tea, miks nad seda tahavad, aga tahavad. Ja kui mul on vaba aeg, siis lähen hea meelega. Ja kohe kindlasti ei võta ma nende asjade eest raha. Ma ju ei tee seal mitte midagi. Pealegi saan sealt vastu inimeste siira emotsiooni.

Kas „Õnne 13” Laine bravuurikus on ka teile omane?

Eks ikka. Kuid ma ei ütleks päris nii, et olen bravuurikas, pigem vallatu. Aga see, et ma oma õigust taga ajaks nagu Laine, on minust küll väga kaugel. Ja kui kärakast rääkida, siis enam ma niimoodi viina ka ei võta. Iga on omad korrektiivid teinud.

See, et ma ajaks oma õigust taga nagu Laine, on minust küll väga kaugel.

Olete kunagi oma kurbust või viha pudelipõhja uputanud?

Jah.

Kuidas te august välja saite?

Seda tuleb võtta mõistusega. Ja loomulikult aitasid mind mu lapsed. Aga see polnud pikalt. Paar-kolm päeva ehk.

Kas räägite ajast, kui saite teada, et teie abikaasal Kalju Komissarovil on teise naisega laps – selle teate mõjust?

Siin ei saa rääkida mingist mõjust, see oli lihtsalt hetke šokk. Nüüd ma tagantjärele mõtlen, et jumala pärast – hea, et nii on. Me siiani helistame ja saame läbi, ei ole seda, et me üksteisel karvu kisuks. Minul ei olnud midagi teha, tal oli juba laps taga ja väikesed lapsed tahavad üleskasvatamist. Meie lapsed olid juba suured. Minu arvates oli lahku minna õige.

Foto: Priit Simson

Ei kahetse midagi?

On üks asi, mida kahetsen. Seda, et ma ei jätnud alles oma neiupõlvenime Proos ja pannud näitlejanimeks sinna „a” otsa – Luule Proosa. Olen mõelnud, miks ma seda ei teinud. Esiteks sattusid mulle sellised mehed, kes raudkindlalt ütlesid, et pean nende nime võtma. Nõrk naisterahvas, nagu ma sel ajal olin, muidugi võtsin. Aga kogu asja alltekst oli muidugi see, et ega ma ei mõelnud, et jään teatrisse. Kindlasti mitte nii kauaks. See 50 aastat tundus tol ajal täiesti uskumatu.

Kas Komissarovi nimi teile omal ajal siis ühtegi ust ei avanud?

Vastupidi. Kui Kalju tuli Noorsooteatrisse, siis ta ei andnud mulle tööd, et keegi ei saaks öelda, et ta tõstab oma abikaasat esile. Mina sain kodus täitsa pahaseks, sest ta isegi ei olnud nõus ütlema, kes mis rolli sai, vaid pidin nagu kõik teised minema teatrisse teadetetahvlilt vaatama.

Ta oli selles mõttes väga kindlameelne. See kestis seni, kuni laiendatud kunstinõukogust tuldi ja küsiti, miks Luule Komissarovil üldse rolle pole. Selle peale oli Kalju öelnud, et seda ta tahtiski kuulda, et see välja öeldaks. Ja edaspidi sain rolle.

See on ju väga austusväärne käitumine. Praegu hinnatakse Linnateatri peanäitejuhti Elmo Nüganeni ja tema naist Anne Reemanni tänu samale suhtumisele.

Neil on eeskuju olemas. Nüganen on ju Kalju õpilane. Aga see on tõesti väga austusväärne. Paljud on seda ära kasutanud ja see on inetu.

Kuidas tajute Ugalas põlvkondade vahet?

Lavalt tullakse ära ja kohe jooksusammul garderoobi, et saaks selle telefoni kätte!

Minule noored meeldivad ja ma klapin nendega. Nad hoiavad mind väga. Ainuke asi, mis mulle selle põlvkonna puhul närvidele käib, on see nutitelefoni hullus. Lavalt tullakse ära ja kohe jooksusammul garderoobi, et saaks selle telefoni kätte. Räägiks teiste kolleegidega juttu? Ei! Aga see on praegune aeg ja ma ei saa selle peale pahaseks saada. See käib mulle närvidele, aga mis seal ikka.

Millal te viimati öö läbi pidutsesite?

Nüüd ongi liiga suur vahe jäänud. Eks see vist U-Gala (teatri hooaja lõpupidu –U.N.) eelmise aasta mais oli, siis olin kindlalt hommikuni. Aga meil pole viimasel ajal isegi pärast esietendust peoks läinud. Kui tantsuks ei lähe, siis mis ma siin istun? Kui aga tantsuks läheb, siis mind nii lihtsalt koju ei vea.

Noored võtavad tantsima ka?

Kui ei võta, võtan ise. Ega nad mulle ära ei ütle. Aga nad tulevad ise ka. Vahel on lausa järjekord.

Foto: Priit Simson

Milline on teie suhe spordiga? Tean, et olete suur tugitoolisportlane ja nooruspõlves püüdsid teie pilke just spordipoisid.

Kust te seda teate? Ma ei ole seda kusagil rääkinud! (Naerab.) Aga jah, ma olen natukene sporti nuusutanud. Mängisin võrkpalli ja mul oli seal isegi silmarõõm, aga jätsin treenimise katki, sest ühe trenni käigus läks mul pöial tagurpidi. Seda juhtub ilmselt paljudega, aga minul sellest aitas. Kui tulin Tallinna konservatooriumi, siis seal tehti ka võrkpalli meeskond ja käidi spartakiaadidel. Mina olin seal platsi peal ainult sellepärast, et mu servid läksid üle. Aga vastu ei võtnud ma ühtegi. Ma ikka paaniliselt kartsin selle sõrme pärast. Mul olid mõlemal pool kõvad võrkpallitüdrukud, nii et ma ainult karjusin „Tuleb!” ja nemad jooksid.

Ajakiri Jalka andis teile tänavu aasta pealtvaataja tiitli. Mida jalgpallile kaasa elamine teile annab?

Ma lihtsalt ei saa, ma lähen jalgpalli peale kohe täitsa segaseks.

Emotsioon läheb ju lakke. Isegi kui kaotavad, siis ma ütlen, et ikkagi hästi mängisid. See hullus on tulnud viimase kümne aasta jooksul. Ma lihtsalt ei saa, ma lähen jalgpalli peale kohe täitsa segaseks. Ainuke asi, mida ma ei kannata, on penaltid. Siis ma lähen kodus teise tuppa. Ma ei või seda vaadata. Minu arust on see nii ebaõiglane, et 90 minutit mängitakse ja siis see vaene väravavaht peab neid vastu võtma. Ma ei võta seda omaks, tehke mis tahate. Panna üks inimene niimoodi vastutama… Mis need teised siis 90 minutit tegid? Eesti koondise mängu olen isegi Londonis vaatamas käinud. Mul on nende sall ka. Ja meie Viljandi Tuleviku sall ja särk on ka olemas.

Teid pärjati tänavu näitlejate liidu kolleegipreemiaga. Teatasite, et lähete auhinnaraha eest tütrele Hispaaniasse külla. Kuidas teil seal läks?

Oi, see oli tore ja me nägime nii palju. Mu tütar Kaja Komissarov (46) on Rocca al Mare Hispaania kooli õpetaja. Rääkisin teatrile juba aasta ette, et sooviksin nädalast puhkust, sest ma ei tea, kui kauaks ta sinna jääb. Mul süda kogu aeg valutas, et mismoodi ta seal elab ja on. Nüüd nägin ära ja tal on kõik tipp-topp. Koormus on küll suur, aga elamine väga vahva. Käisime seal poeg Johannesega (39), kes töötab päästeametis, pojapoeg Joonasega. Tütar oli kokku pannud väga toreda programmi, sest ma tahtsin rohkem vaatamise reisi kui päikesereisi. Käisime surfarite paradiisis Tarifas ja võimsates koobastes Gibraltaril. Eriti vägevad olid loomaaiad. Ma olen juba selles vanuses, et kümneaastase pojapojaga on meil samad lapselikud rõõmud ja emotsioonid. Nägime gorillat ja toitsime kaelkirjakut. Kotkaga sai ka pilti teha, aga ta oli ikka nii hirmus suur, et ma ei julgenud. Poeg oli igal juhul nii vaimustuses, et tahab tagasi minna. Nii palju jäi veel vaatamata. Aga ma vist ei julge enam teatrist ära küsida.

Foto: Priit Simson