Maksuameti töö vili: võrkpalliliiga tase langes
Eelmise jalgpallihooaja hakul kirjutas konkureeriva ajalehe sporditoimetuse juht, et meistriliigas jooksevad platsile kümme kvaliteetset meeskonda. Mõtlesin, et ta on kaotanud reaalsustunde või meeskonnad teinud vahepeal imetabase salajase tiigrihüppe. Eesti klubide tasemele annavad õiglase hinnangu ikkagi rahvusvahelised mängud. Lõppenud eurohooaeg ei erinenud tavapärasest: meie neljast paremast vutiklubist sai avaringist edasi ainult Nõmme Kalju, kes seljatas Kasahstani Aktobe, aga pidi seejärel tunnistama Liechtensteini klubi FC Vaduzi üleolekut.
Pärnu riisub koore
Ega ka võrkpallis parem seis ole. Mullu osales eurosarjas kolm võistkonda, vastu võeti kümme kaotust. Sel hooajal esindab Eestit üksnes Pärnu. Kui CEV Cupil kaotati Olympiacosele kindlalt, siis Challenge Cupil lülitati välja ungarlaste Kaposvári Fino. Asi seegi. Pärnu ongi praegu kodukamaral ainuke n-ö kvaliteetne võrgutiim. Tasemel mängijad on olemas, nüüd tuleb leida kokkumäng ja stabiilsus. Eesti mõistes on viis võrdväärset nurgaründajat meeskonnas luksus, pealegi on diagonaalründaja Hindrek Pulk muutunud kohati pidurdamatuks. Teisi Eesti klubisid ei saa paraku kvaliteetseteks nimetada. Igatahes eurosarjades poleks neil suurt midagi teha.
Kevadel Robert Tähest ilma jäänud Tartu Bigbankist lahkus hiljuti veel kaks nurgamängijat: kogenud Kristo Kollo ja brasiillane Iurgen Hummes Specht. Pingile jäänud leegionäri lahkumine oli loogiline, Kollo minek tekitas küsimusi ja jättis mulje, et tegelikud põhjused jäid asjaosaliste teada. Kui võrdväärset asendajat ei palgata, pole Pärnu vastu varianti.
TTÜ jäi enne hooaega ilma kahest olulisemast lülist: sidemängija Kusti Nõlvakust ja diagonaalründaja Mart Tiisaarest. Asendajaid ei toodud, mõtiskleti, et rannavollele keskenduvad mehed naasevad medalimängudeks. Kulla sõbrad, kas olete kindlad, et nii jätkates Balti liigas üldse play-off’i jõuate? Praegu on seis 50 : 50.
Tallinna Selver ajab läbi kogenud nurgaründajateta, keskendudes taas suuresti nooremate mängijate karastamisele. Selle suuna on nüüd võtnud teisedki. Iseenesest tänuväärne tegevus, kuid sellest kumab läbi, et stipendiumite süsteemi kaotamise tõttu õhenenud rahakott ei jäta klubidele ka eriti muid võimalusi.
Korvpalli koduses meistriliigas on 30 välismängijat, võrkpallis aga vaid kolm. Kumbki pole kindlasti ideaalvariant, volleliiga puhul oleks taseme tõstmiseks optimaalne kuus-kaheksa hea klassiga leegionäri. Varasemate aastatega võrreldes on korraga platsil liiga palju õpipoisse, ebaküpsust ja rumalaid vigu. Vähemalt on esile kerkinud mitu uut põnevat mängijat.
Pärnu pole võitmatu, kuid meistrivõistluste pikkades seeriates ei üllata neid ilmselt keegi. Laupäevane karikafinaal Rakverega tuleb kardetavasti üsna ühepoolne, läänevirumaalased on juba niigi ilusa üllatuse serveerinud, jõudes pärast 18-aastast pausi finaali. Seega ainuke lootus, et Avo Keelel ei lubata Pärnuga kübaratrikki teha, on Balti liiga, kus karikavõitja selgub samuti ühe mänguga.
