Mälestuskillud maestrost
Teleajakirjanik Reet Linna
„Eesti muusika on kaotanud ühe särava, värvika ja andeka inimese.
Mäletan hästi aegu, kui omal ajal lapsena koos isaga Klasil külas käisin. Mina kooliplikana vaatasin talle alati alt üles. Vaatasin, et issand, kui vaimustav noormees! Kui vaimukas ta oli! Mul on nii raske neid hetki meenutada... Ta oli alati väga sõbralik ja hooliv, tal oli alati midagi öelda.
Olen veendunud, et üks Eesti kultuuri osa kadus koos temaga. Ta oli maailmamuusik, kes oli käinud oma dirigenditööga terve ilma läbi.”
Vene teatri- ja ooperilavastaja ning Moskva ooperiteatri Helikon alusepanija ja kunstiline juht Dmitri Bertman
„Minu jaoks on see isiklik tragöödia. Viimased 15 aastat olime väga lähedased sõbrad. Loomulikult oli ta erakordne dirigent, eelkõige sellepärast, et ta oli ka suurepärane inimene. Tema puhul oli kõik esmaklassiline. Ta oskas elada, oskas tunda rõõmu, oskas armastada. Helistasin talle viimati mõni päev tagasi. Klas ei saanud enam rääkida, aga tema abikaasa Ariel pani tookord telefoni valjuhääldi peale ja sain sõbrale öelda, et ta peaks vastu ja kõik usuvad temasse. Ariel kinnitas, et Eri kuulis mind.”
Neeme Kuningas
„Viimati kohtusime Eri Klasiga möödunud aasta novembris, kui olime kaks päeva Moskvas. Ei ole saladus, et ta oli üsna nõrk, kuid samas oli tunda, et ta tahab suhelda. Oli väga vahva, kui ta kutsus mind hommikusöögilauas enda juurde ja me rääkisime üsna pikalt kõigest. Tema rääkis enda elust ja küsis, kuidas minulgi läheb. Mind liigutas tema ootamatu sõbralikkus minu vastu. Eri Klasi puhul oli erakordne see, et ta ei muutunud kunagi kõrgiks ja kohtles kõiki võrdse sõbralikkusega. Ta oli heas mõttes rahvamees ja sellega ei luninud ta indulgentse, vaid see oli tema loomulik seisund.”
Erkki-Sven Tüür (Maaleht)
„Olen kaotanud vanema sõbra ja hea mõttekaaslase. Jään Erit mäletama äärmiselt südamliku, heatujulise ja sooja inimesena. On olnud rõõm jagada temaga suurepäraseid hetki nii eri parkettidel kui ka talutanumatel, sundimatu loomulikkusega tundis ta ennast nii siin kui ka seal.”
Dirigent Arvo Volmer (Maaleht)
„Just oli plaanis Erile helistada, aga selgub, et enam polegi kellelegi. Umbes aasta tagasi, kui maestro oli haiglas, helistasin talle korduvalt. Rääkisime ja püüdsime leida põhjuseid rõõmustada, maestro tegi oma kehva enesetunde üle naljagi.
Tal jätkus tähelepanu kõikidele teda ümbritsevatele, ta kiirgas energiat nagu hiidtäht. Dirigendina oli maestro plahvatuslik, emotsionaalne, aga ka uudishimulik uurija, uute tuulte tooja ja katsetaja. Eesti muusika ja ooperikunsti jaoks on üks värvikas ja viljakas etapp lõppenud.”
Helilooja, Tallinna muusikakooli direktor ja ETV kultuurisaate „MI” eestvedaja Timo Steiner (ERR-i uudised)
„Mulle meenub esimese asjana Eri tohutu tähelepanuvõime. Muusika tegemises oli ta ju suurepärane, aga tal jätkus tähelepanu veel paljudele asjadele. Kui talle jäi silma miski, mis talle meeldis, võttis ta inimesega kohe ühendust. Isegi viimasel ajal, kui ta tervis oli juba suhteliselt kehv, hoidis ta Eesti asja sügaval südames!”
Arvo Pärt (Arvo Pärdi keskus)
„Valusalt kaotasin armastatud truu sõbra. See oli erilist laadi sõprus ja vastastikune lähedus, mis kestis ligi 60 aastat ega vajanud palju sõnu. Õrna hingega inimene ja multitalent, kes tõi avalikkuse ette minu suuremad 1960.–1970. aastate teosed. Ma tänan sind, kallis Eri. Puhka rahus. Sa jääd alatiseks Eesti rahva südamesse.”
Arne Mikk (ERR-i uudised)
„Eri Klasi pole võimalik unustada ja Klasi elutöö mõtestamiseks kulub ilmselt veel kaua. Tema sära ja andumus muusikale jääb kauaks inimeste südamesse. Ta on olnud pikkade Estonia-aastate jooksul mulle kõige lähedasem inimene ja kolleeg. Teda pole võimalik unustada, tema kaotus on väga valus. Ühegi inimese kaotust ei saa korvata, aga tema on üks ja ainus ja jääb selleks.”
Anne Veski („Terevisioon”)
