Olen täiesti veendunud, et absoluutselt igast täisealisest inimesest on võimalik teha huvitav tunnipikkune portreesaade, mis kajastab tema mõtteid, valgustab eluteed, annab edasi isiksuse eripära. Kõik sõltub sellest, kes seda lugu vahendab, nii küsimuste esitajast kui ka telesaate puhul visuaalsest edasiandmisest. Eesti meedias on hea näide Roald Johansson, kes portreteerib ka eluheidikuid ja elatisvõlglasi ega pelga näidata vaimse puudega inimeste elu, tehes seda respektiga intervjueeritava vastu.