Kuidas sul sellise tänuliku publiku eest tulles tunne on?

Selline mõnus rahulolu – et inimesed tahavad seda näha, et see neile midagi tähendab. Mul puudus igasugune ambitsioon teha monotükki, mulle üldiselt ei meeldi neid ka vaatamas käia. Proovisin teha nii, et oleks üks lugude jutustamise õhtu. Need lood on mind saatnud aastakümneid ja inimesed on ammu öelnud, et kuule, neid võiks kuidagi jäädvustada. Minust kirjutajat ei ole, mõtlesin, et panen paberile mingid märksõnad kirja, aga tegelikult käisime mõned korrad, ehitasime lava, tapeetisime seina, kloppisime vaipa ja rääkisime omavahel neid lugusid. Lõpuks oli väheke nagu jänes püksis, et esietenduseks ei ole tegelikult midagi ette näidata. Aga need on minu lood, seda ei ole, et mingi osa oleks õppimata.