Marika Vaarik homses LP-s: elame maailmas, kus kõik on ülivõrretes

Õppimine, kuidas olla moodsas maailmas loov inimene, on kõige raskem asi üldse. Igal hommikul uuesti tõustes ei või kindel olla, kas ma seda üldse enam oskan, sõnab tuntud luuletaja.

Näitleja Marika Vaarik (52) on viimased kaks kuud elanud NO-teatris. Just nimelt elanud, sest oma koduteatri majast pääseb ta Nõmmel asuvasse päriskoju alles hilisõhtute pimeduses. Veebruari alguses lavale jõudev muusikal „Savisaar”, kus Marika Vaarik mängib Edgar Savisaare vastutusrikast rolli, võtab halastamatult kogu tema aja. Proovid – nii sõnalised kui ka koos laulude õppimisega – vältavad hommikuvalgusest õhtupimeduseni. Seepärast on Vaariku garderoobis ooteasendis lahtikäiv diivan, et seal proovide vaheajal vähemalt korra päevas sõba silmale lasta.
LP on ainus väljaanne, kellele Marika Vaarik usaldab üle pika aja isikuintervjuu, ohverdades selleks pingelisel ajal väärtusliku proovivaheaja. Ta on just ära öelnud usutluse ühele naisteajakirjale, sest ei armasta enda sõnul üldse ei intervjuude andmist ega endast rääkimist. „Sellega teed ju end niikuinii lolliks. Pärast mõtled, et oleks võinud vastata hoopis teisiti ja rõhutada teisi asju,” muigab ta, kui tema askeetlikus garderoobis istet võtame.

Millal teil viimati päris vaba päev oli?
Pühapäeval. Teatris on meil õnneks pühapäev täiesti vaba päev.

Mida te siis teete, kui on täiesti vaba päev?
Siis naudin seda täie jõuga. Mis tähendab, et ärkan vara, nii kella poole seitsme paiku, ja tajun hetke, mil olen õnnelik. Sest miski pole varahommikul veel kohale jõudnud – mida päev endast kujutab, millised tegemised ja mured ootavad ees... See on vaakumaeg, kõige algus, mis teeb mind õnnelikuks. Seepärast tuleb seda teha vara, teised peavad siis veel magama, ainult mu truu koer Ruudi ärkab koos minuga. Koos temaga läheme kööki, kus valmistan oma hommikuse joogi, mille retsepti ma ei avalda – igal naisel on ju oma hommikune salajook. Kel lihtsalt vesi või sidrunivesi, minul sisaldab see peale muu ka lusikatäit mett. Siis läheme Ruudiga väikesele jalutuskäigule. Kui tahan, olen hommikumantlis kella kolmeni päeval, sest mind ei kohusta miski ja võin teha asju viis korda aeglasemalt. Olen loomult lõoke, aga tegelikult öökull ka, sest lähen õhtuti hilja magama. Mu organism on harjunud vähese ööunega, sest harrastan ka päevast magamist. Seepärast ongi mu garderoobis voodi, sest pean saama keset päeva võimaluse magada. Harrastan kiirmagamist – selili, käed risti rinnal, kõik tšakrad ja energiaring kinni, hingamine aeglaseks. Magan nii umbes tunni, tõusen siis üles ja lähen etendust ette valmistama.

Mitu korda te viimasel ajal Edgar Savisaart olete unes näinud?
Mitte kordagi.

Pikemat intervjuud saab lugeda juba homme, laupäevalehest LP!