Marko Kaljuveer räägib LPle oma rängast aastast: hingerahu on kõik, mida ma nüüd soovin
Sealsamas hõlmikpuu all me Markoga kohtumegi. Puudekallistajaks ta end ei pea, ehkki Otepää energiasambast on temagi jõudu saanud. Ütleb hoopis, et näeb ka oma praeguse kodu aknast, kui tervist ja elujõudu andvaks peetud puu kevadel lehte läheb ja sügisel oma südamekujulisi lehti langetab. „Aga näe, selle puu taga laiuval parkimisplatsil seisis kord mu vanaisa kodumaja. Teelaiendusega koos võeti maja juppideks lahti ja viidi Rocca al Maresse kuhugi hoiule. Ent siis juhtus nii, et kõik need palgid varastati ära – järele jäi vaid mälestus,” lausub Kaljuveer.
Lõppev aasta on Marko Kaljuveeri jaoks liialdamata elu raskemaid. Kuid nende kuude sisse on mahtunud ka ülevaid hetki – jalgpalli MMi teleõigused, emotsionaalsed ülekanded ja Marko poja Sveni suurepärane golfisuvi, mis päädis rahvusvahelise tippvõistlusega Kuressaares septembri keskpaigas. „Sven tegi siis oma elu parimad tulemused, olles aastakokkuvõttes Eesti edetabelis paremuselt kolmas ja viimaste võistluste kokkuvõttes parim eestlane (üldarvestuses kuues - toim.),” sõnab uhke isa naeratades ja jääb siis vait. Lahkuv aasta sunnib Markot paljust rääkima minevikus, ka Svenist.
On hingede aeg, esimene lumi pole veel porri külmunud roopaid siluma sadanud. Kõik on paljas ja must. „See on liiga ränk,” lausub Marko taas vaikselt ja teeb ettepaneku rääkida elust, tööst, jalgpallist ja golfist ning sellest, kuidas ta on täitnud oma lapsepõlveunistused saada korraga nii meremeheks kui ka näitlejaks.
Te saite äsja 50-aastaseks. Pool elu on ees – nii öeldakse. Kuidas te ise end tunnete?
Ega ma selle ütlemisega väga nõus ei ole küll. Pool elu on ikka elatud. Aga kui siit edasi mõelda, siis loodan, et mu elu viljakamad aastad on tõesti alles ees ja siit see sõit alles lahti läheb. Sest mul on võtta kogemusi, tahtmist ja energiat – kõik on ju olemas, kasuta ainult. Vanuses ma probleemi näe, peamine on ju alati pealehakkamine.
Kasvõi sünnipäeva pidamine – enamik ERR-i sporditoimetusest käis mul külas, aitäh neile selle eest. Istusime hommikul poole viieni, oli tore rääkida ja nii paljut meenutada.
Kui juubelit murranguks pidada, siis millise tarkusega edasi minna?
Tuleb elada praeguses hetkes, lihtsalt elada ja nii olen ma nüüd otsustanud. Olen nüüdseks elu kõiki värve kogenud ja tean, kui raske on, kui mõtled ainult negatiivseid mõtteid. Siis manitsen ennast, et ära mõtle üle. Nii pole mõistlik. Pealegi, kõik pinged leiavad meid elus nagunii üles. Armasta siis ennast! Aga pean tunnistama, et ega ma hästi ei oska. Pean rohkem harjutama, leebemat suhtumist enesesse, säästma end perele, neile, kes on mu ümber.
Kohe meie kohtumise alguses küsin Markolt, kuidas ema teda väiksena lohutas? "Ega ma väga hästi ei mäleta, sest tegelikult oli lapsepõlv ilus. Aga usun, et ema ütles umbes nii: "Küll valu mööda läheb..."," meenutab Marko ja istub pehkinud pingile. Algamas on avameelseim vestlus, mida Marko Kaljuveer kunagi leheveergudel avaldamiseks on pidanud. Ja see intervjuu ilmub homme!
