Intervjuu alguses soovitab Matvere unustada kõik varasemad temaga tehtud usutlused ja rääkida n-ö puhtalt lehelt, et ei peaks samadele küsimustele andma samu vastuseid uues sõnastuses. „See ei anna tegelikult mitte midagi. See pole enam huvitav,” ütleb ta. Olen temaga nõus. Aga päris ilma varasemate lugudeta ei pääse. Kasvõi seepärast, et enne Matverega kohtumist lugesin lavakooli pikaaegse töötaja, teatrikriitiku Ivika Sillari paarkümmend aastat tagasi ajakirjas „Teater. Muusika. Kino” ilmunud portreelugu Marko Matverest. Sillar analüüsib ta rolle, mis jäid aega, kui ma ise noore inimesena keskmisest sagedamini teatris käisin. Nüüd pole ma Matveret teab kui tihti laval näinud.

„Ei tea, võib-olla kunagi jälle näeb,” lohutab Matvere.