Märt Avandi avameelne intervjuu homses laupäevalehes: ebaõiglust on raske omaks teha

„Seisan väga mitmes mõttes teelahkmel ja tean, et nüüdsest ei ole enam miski nii nagu varem,” ütleb näitleja. Ta kavatseb Tallinnast lahkuda, et viimaste aastate sündmustest hinge tõmmata.

Märt Avandi puhul meenuvad lõppevale aastale tagasi mõeldes esmalt Draamateatrist lahkumine, peagi esilinastuv film „Vehkleja”, vähihaigete laste vanemate liidu korraldatud heategevuslik Pardiralli ja asjaolu, et aastavahetus toob senisest hoopis teistsuguse „Tujurikkuja”. Ent need sündmused on üksnes pinnavirvendus tema elus. Meie jutuajamise toon kujuneb sõnumi tõsidusest hoolimata kohati väga meeleolukaks, naerutavakski.

Miks sa tegelikult kevade hakul teatrist lahkuda otsustasid?
Olin väga väsinud ja töö tegemine hakkas muutuma töötegemiseks. Näitleja töö puhul on ikkagi väga oluline, et see ei tohi sulle vastukarva käia. Intensiivsus on muidugi erinev ja on töid, mis meeldivad rohkem kui teised, kuid kui selline tunne muutub pidevaks, siis on mõtlemise koht. Nii hakkasin ma järjepanu asju ära ütlema ja tegin lõpus nii vähe, kui võimalik oli.
Ema surm ja haigusperiood tulid sellele kõigele otsa, kurnasid nii teda kui ka meid. Lõpuks ütlesingi lihtsalt „stopp”. Olin jõudnud ristteele – nad ütlevad nii. Ma olen ju 33. Öeldakse, et see on teine murdeiga ja… No sellepärast ka habe. (Hakkab naerma.) Ega ma seda vist ka siis maha aja, kui veebruaris 34 saan, sest mulle meeldib habe. Ja öeldakse, et talvel on seda mõistlik kanda – on soojem ja kaitseb nahka.

See on katkend avameelsest intervjuust, milles Märt Avandi oma elu raskeimale perioodile ning lõppevale aastale tagasi vaatab. Elu, ilu, valu, leina ja uusi väljakutseid tulvil ning heategudele kutsuv vestlus on lugejate ees juba homme, laupäevalehes LP!