Eesti maasikas on tulnud! See on kui suur rõõmupüha. Ja ihaldatud defitsiit, mille pärast varahommikul turule õige taluniku juurde sabatama minna. Sabad on nagu talongiajal.

Kas tõesti on kõik võtnud tõsiselt Leedu kaitseministeeriumi juhtnööre, mida jagati oma elanikele võimaliku sõja puhuks ja kus oli kirjas, kui palju peaks olema toiduvarusid? Kas otsitakse turvalisust? Olukorras, kus saad loota ainult oma keldrile? Või miks on jälle tekkinud hulk firmasid, kes valavad betoonist maakeldreid, mis sobivad funkvilladegi juurde?

Suured päevalehed võtavad suvel peale Trepi-Villude, ärikaksikute Tiidu ja Teedu sügava sisseelamisega ette eri linnade turgude maasikahindade võrdluse. Lehed korraldavad eksperimente, kas moosiks keedetuna maitseb paremini Sonata, Polka või mõni muu maasikasort. Maasikas on teema.

Ühel päeval ruleeris mulle turu väravas vastu vanainimene, kõndimisraamil kaks kasti maasikaid. Sammhaaval kastidega kodu poole. Üks ja teine võidurõõmsa korilase näoga inimene tuli turult, korvid ja ämbrid triiki maasikaid täis. Kümme kilo? Kaksteist? Huvitav, mida nad selle kõigega teevad? Igas Eesti keldris on ju emadegi ajast moose alles. Minul näiteks on – sellise hulga suhkruga, et seisaksid ka üle tuumatalve. Justin Petrone saaks selle müstilise Ida-Balti hõimu toitumistavadest kokku veel mitu „Minu Eesti” raamatut.
Mida nad nende marjadega teevad? Igas keldris on ju emadegi ajast moose alles.

Selle järgi, kui suures koguses maasikaid tänavu nii hilja turgudele voolab, tundub, et pool Eestit peaks olema üks suur maasikavälu.

Uurisin avatud talude päeva kava, et leida klassikaline talu nagu lasteraamatus, kus on lehm, hobune, siga, kanad-küülikud-lambad, traktor künnab põldu ja hein seisab saos. Rohkem on pakkuda paabulinde, kitsi, ürdi- ja kollektsioonaedu, saab voltida ingleid ja teha kitsepiimaseepi. Siis on ju tore, et vähemalt maasikadki on. Tööd on igal juhul vähem kui kartulipõllu või lehmaga, aga mammude kilohind on piima või kartulite omast parem.

Nagu pühakiri ütleb: „Kolm asja on mulle väga imelised, jah, neli on, mida ma ei mõista: kotka tee taeva all, mao tee kalju peal, laeva tee keset merd ja mehe tee neitsi juurde.” Tahaks sinna lisada eestlase armastuse maasika vastu ja helgi korilase silmis, mis paneb igal suvel talvevarusid koguma ja täidab poed klaastaaraga.

„Hapu,” ütleb laps Eesti jaheda suve maasikmarja kohta. Muidugi, varakevadised Kreeka, Iisraeli ja Türgi omad olid magusamad. „Söö, see on Eesti oma,” soovitan „Mis sest, et kaks nädalat hiljem ja hapum, aga see-eest oma.”