Meie Eesti maasikas
Maasikas oleks eestlastele nagu suve, kodu ja turvalise lapsepõlve võrdkuju. Isegi välisministeerium on oma trükistes armsat metsmaasikateemat viljelenud. Ürgne ja võimas.
Eesti maasikas on tulnud! See on kui suur rõõmupüha. Ja ihaldatud defitsiit, mille pärast varahommikul turule õige taluniku juurde sabatama minna. Sabad on nagu talongiajal.
Kas tõesti on kõik võtnud tõsiselt Leedu kaitseministeeriumi juhtnööre, mida jagati oma elanikele võimaliku sõja puhuks ja kus oli kirjas, kui palju peaks olema toiduvarusid? Kas otsitakse turvalisust? Olukorras, kus saad loota ainult oma keldrile? Või miks on jälle tekkinud hulk firmasid, kes valavad betoonist maakeldreid, mis sobivad funkvilladegi juurde?
Suured päevalehed võtavad suvel peale Trepi-Villude, ärikaksikute Tiidu ja Teedu sügava sisseelamisega ette eri linnade turgude maasikahindade võrdluse. Lehed korraldavad eksperimente, kas moosiks keedetuna maitseb paremini Sonata, Polka või mõni muu maasikasort. Maasikas on teema.
Mida nad nende marjadega teevad? Igas keldris on ju emadegi ajast moose alles.
Selle järgi, kui suures koguses maasikaid tänavu nii hilja turgudele voolab, tundub, et pool Eestit peaks olema üks suur maasikavälu.
Uurisin avatud talude päeva kava, et leida klassikaline talu nagu lasteraamatus, kus on lehm, hobune, siga, kanad-küülikud-lambad, traktor künnab põldu ja hein seisab saos. Rohkem on pakkuda paabulinde, kitsi, ürdi- ja kollektsioonaedu, saab voltida ingleid ja teha kitsepiimaseepi. Siis on ju tore, et vähemalt maasikadki on. Tööd on igal juhul vähem kui kartulipõllu või lehmaga, aga mammude kilohind on piima või kartulite omast parem.
Nagu pühakiri ütleb: „Kolm asja on mulle väga imelised, jah, neli on, mida ma ei mõista: kotka tee taeva all, mao tee kalju peal, laeva tee keset merd ja mehe tee neitsi juurde.” Tahaks sinna lisada eestlase armastuse maasika vastu ja helgi korilase silmis, mis paneb igal suvel talvevarusid koguma ja täidab poed klaastaaraga.